Juuli 2014, telefoni saabub teade koos piltidega: “Siim, vaata mis äsja Eestimaale saabus”. Kes mind lähemalt teavad, ei pea isegi ette kujutama seda üllatunud pilku mu näos: “Kurvasilmne Põrnikas ja madal, Eestis?”. Isegi kui ma oleks lageda taeva all olnud, oleksin rõõmust ikkagi rusikaga lakke augu löönud: “Kurvasilmne ja stanceˇtud, ei või olla”. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda oma silmi, sellist kombinatsiooni olen aastaid näinud vaid välismaa stance lehtedel. Kõik kel kodumaa pinnal on eales olnud huvi vanakooli “kurvasilmne” algusaastate põrnikas Eestisse tuua, on soovinud seda säilitada kas võimalikult originaali lähedasena või värvida see pärlmutter lillaks. Ja endiselt hoida see plekkveljega originaalkõrgustes.
Nii heal võimalusel ei saanud lasta kaua seedida. Oli oht, et omanik Erki, õhuliste seltskonnas tuntud kui “Hippy”, kruvib selle haruldase masina esimesel võimalusel kõrgemaks. Õnneks suutis ta natukene üle nädala oodata meie pildistamiseni, kuhu kutsusin ühe andeka Eesti autofotograafi. Mehe, kes on Volkswageni ajalooga kursis, kelle masinapark koosneb kohati vähelevinud Volkarist ja mõistaks sellist ülimalt detailset autot pildistada – ehk Reijo Sippi. Pildistamine pidi kestma koos sättimiste ja jutustamistega kokku maksimum poolteist tundi. Nagu piltidest näha, siis polnud ma ainuke kes sellest autost nii vaimustuses oli. Nii see mõnus suveõhtu pikemaks veniski.
1934. aasta aprill, kõigile tuntud vuntsiga Saksa poliitik annab Porsche loojale, geenius Ferdinand Porschele, tellimuse luua “rahvaauto” (saksa k. VolksWagen). Mai 1934, kaks autohuvilist härrat kohtuvad. Esimene esitab oma nõudmised luua lihtinimesele sõiduauto mis:
1. Suudaks vedada kahte täiskasvanud ja kolme last 100km/h, kulutades kütust mitte rohkem kui 7 liitrit 100 km kohta.
2. Mootor peab olema piisavalt võimas, et jätkusuutlikult sõita mööda Saksamaa uusi Autobahne (eesti k. kiirtee)
3. Kõik peab olema projekteeritud nii, et katki läinud detailid oleksid kiirelt ja odavalt vahetatavad
4. Mootor peab olema õhkjahutusega, et see oleks lihtsasti parandatav.
5. Auto ei tohi maksta rohkem kui 31 keskmist Saksamaa nädalapalka ehk 990 Saksa marka.
Aasta 1939, on alanud sõda ning “rahvaauto” ehk VW Type1, kabandusnimega Saksamaal VW Käfer ning mujal maailmas VW Beetle, tootmiseks loodud tehas on suutnud toota vaid käputäie masinaid – sõjamasinaid. Täpsemalt siis tänapäevaks väga hinnalisi ja haruldasi VW Type 82 “Kübelwagen” ja amfiib-põrnikat VW Type 166 “Schwimmwagen”. Ühte esimesena nimetatust võib näha Eestimaa pinnal musta numbriga uunikumide kogunemistel liikumas. Kahjuks teist on eestlased kodumaal näinud vaid Saaremaa vetest väljatooduna, mis metallihunnikuna tunduvana Soome kollektsionääride kätte rändas. Ilma naljata, mind peetakse siiamaani esialgu hulluks kui räägin, et olen ühes muuseumis Volkswageni märgiga puuaeru auto küljes näinud.
1941. aastal alustatakse ühte neljast maailma mõjukaima auto massitootmist. Oli keerulise sõja aeg ning esimesed massitootmisse läinud sõidukid tehakse alles 1945. aastal. Sealt maalt algas massiline tootmine. 1950’datel arendatakse põrnikat progressiivselt. Märts 1953, liidetakse tagumine kahest sirgest aknast ehk split window koosnev aken üheks. Seega kuni 1957. aasta augustini toodeti just neid oval window tüüpi põrnikaid, kuhu kuulub ka tänase ajaloolise artikli peategelane. Samuti olid tollal põrnikate esiklaasid sirged. Tema sünniajal oli toodetud küll üle miljoni põrnika, kuid arvestades, et 65 aasta jooksul on kokku toodetud üle 21 miljoni auto, on tegemist erakordse nähtusega Eesti automaastikul. Teadaolevalt on tegemist kõige vanema tootmisaastaga põrnikaga Eestis, millele viitab ka auto registreerimisnumber, kuigi registrisse sai ta alles uue aastanumbriga.
Auto on toodud Soomest Torniost, mis asub Läänemere tipus Soome-Rootsi piiril. Harilikult minnakse sellistele haruldastele autodele järgi treileriga. Aga ei, Erki ei ole seda masti mees. Reisi sihtkohta jõudmiseks tegi mees esmalt kohvipausi pikkuse lennureisi Helsingisse ja sealt edasi kergitus oma kukrut õilsa eesmärgi nimel, pea miinimumpalgani ulatuva hinnaga üheotsapiletiga sihtkohta. Auto käes, võis tagasisõit alata. 800km üksi autoga sõita ja seda 1200cc 22kw mootoriga – julm. Õnneks Erki on karastunud mees ja tema jaoks ei ole probleem võtta ette 5000km pikkune reis oma esimese generatsiooni hipibussiga (!) Krimmi poolsaare kanti.
Natuke auto eripärasusest. Niinimetatud “kurvad silmad” on auto kerekujuga ühtivad esituled ja omased vaid vanematele ja hinnatuimatele põrnikatele. Kusjuures huvitav on asjaolu, et esimese generatsiooni VW Type2 ehk siis rahvakeeli T1 Hipibuss kasutab samu esitule klaase, ainult 90-kraadise nurga all pööratuna. Vot teile industriaaltööstust.
Eelmise omaniku poolt on velgedeks valitud Porsche austajate seas kultuslikud Fuchs veljed. Jah replicad, sest selle ajastu põrnikal on erinevalt Porschest hoopis 5×205 auguvalem. Nagu ka auto olemus, on velgede parameetrid midagi hoopis ebakohast. Tagateljel: 15″x5.5″ ning 205/65 rehviga. Esiteljel: 15″x4.5″ ning kitsekeelena tunduva 145 millimeetrise rehviga, ET 20. Valged randid on rehvivahele ise torgatud. Eelmise omaniku poolt masinale tehtud kalli madalduse säilitamise kohta kommenteeris Erki vaid: “Püüan inimkonnale meelepärane olla ja hõõrun kannikaga asfalti”.
2000’aastate “clean-looki” isa.
Reijo: “See kere kuju lihtsalt… mhm!”. Muide, leidke pildilt suunatuled või õigem oleks öelda suunatuli. Vihjeks, et tagatulede sisse tollal neid ei paigutatud.
Salongi kirjeldab omanik järgenavalt: “Salongiga on asi lihtne – on ainult spidomeeter, isegi bensiininäidikut ei ole. Kui turtsuma hakkab, sukeldud armatuuri alla ja keerad bensiinikraani reservi peale. Kui kraaniga jahmerdamise ajal kraavi pole sõitnud, saad edasi kimada”.
Erki: “Istmed ja uksepolstrid on uued. Lagi on originaal, s.t hallitanud aga enam-vähem terve ja väga seksika välimusega”.
Erki: “6-Voldine elektrisüsteem, kus on lausa 4 kaitset, võimaldab väga edukalt tiheda uduga sõita, kuna esituled hõõguvad kollaselt. Kaugtulede ümberlülitus käib jalaga, nagu paljudel selle ajastu autodelgi”
Seda mudelit nimetatakse tagaklaasi järgi paljudes maades oval. Kahe imepisikese kroomsumbuti otsa järgi saab öelda, et tegemist on ka export versiooniga. Tagurdustuli on hilisem lisa, vastamaks tehnoülevaatuse kehtivatele nõuetele.
Paremal: suunatuli sees – suunatuli väljas. Nimelt alles kaks aastat hiljem paigutati suunatuled tänapäeval tavaks saanud kohtadele, seniks tuli aga läbi ajada stiilsete oranzilt vilkuvate lipukestega auto b-piilaris.
Põrnikatel kipuvad soss-sepad odavama lahenduse huvides keretööde käigus tiibu kerega kokku keevitama, õnneks on antud autol tiivad kerest ilusti eraldi ja samuti on ka auto raam kerest eraldi. Kahjuks ei ole see auto säilitanud oma originaalvärvi. Kõlab uskumatult, et see auto on kunagi ammu üle värvitud ning selle toimumine jääb 1980’date keskpaiku.
Selle pildi tegemisel oli pildistamise algusest möödunud poolteist tundi. Reijo suust tuli vaid põgus lause: “Ma pole elusees ühtegi autot nii isuga pildistanud, siin on lihtsalt uskumatult palju detaile. Oot aga, omanikul ikka on aega?”. Erki noogutas.
Vot selline tegelane on meie tänase päeva kangelane Erki. Kusjuures pildistamisega oli kiire ka sellepärast, et järgmine päev hüppas ta oma palju näinud 1963. aasta sini-valge hipibussi rooli. Kupatas sõbra elukaaslase oma kõnealuse põrnika rooli ning koos mindi St.Peterburgi Venemaa Volkarisõpradele külla.
Kui mõni su sõber, või veel hullem, äkki sa ise mõtled peale selle artikli lugemist, et pagan sooviks “õhulist” Volkarit osta. Siis minu südamlik soovitus – palun ära tee seda! Sest usu mind, su esimene õhuline ei jää su viimaseks õhuliseks. Ega niisama ei öelda: “Õpeta oma lastele õhkjahutusega mootoreid tundma, sest nii hoiad nad tänavatelt eemale”.
Lõpetuseks lühike behind the scene klipp pildistamisest:
