No hei! Tervitused siis minu, Taavo poolt kõigile teile, kes olete võtnud suuna siia postitusse. Selle hetke seisuga sooviksin ma teieni tuua oma stoori, mis toimus, toimub või hakkab toimuma minuga, kui minul ei ole enam daily‘t ehk igapäevaautot. Kes foorumist või mujalt on kuulnud/näinud, müüsin oma “20 Jahre” maha, ning igapäevaseks liiklusvahendiks oli putukas Polo. Tema tervisest hoolides ei plaani ma temaga ka see talv sõita ning ta läheb esimesel võimalusel garaaži oma pessa ära.
Siinkohal alustaks tänase päevaga, kui hommikul ärgates ja kardinat akna eest ära tõmmates pilk õue jäi ning ilmataadile öeldes “Hahaha, you made a funny joke”, sealt tummine lumevaip vastu vaatas. Nali naljaks, aga täna oli vaja ka kuidagi tööle jõuda. Mõnda aega sai Pologa hoovis lumehangedes ringi ukerdatud, ning natuke mõeldud ja jõutud kõige õigemale otsusele, et täna see auto siit kaugemale ei lähe. Nii ta mul koju jäi.
Õnneks kolleeg korjas mind peale. Nelikvedu on ikka super sellise ilmaga, vrõnnvrõnn ja külg ees hoovist välja, mõõnus.
Sahad on tänavail lume kõik kinni pressinud ja ilusast puhtast asfaldist on ööga saanud projekt “Tallinnast uisuväljak 2012”. Järvevanal liikluskatastroofis sõites ca 10 km/h esimese käiguga tühikäigupööretel, lihtsalt tiksudes, käis peast läbi kerge kiirarvutus Järvevana pikkus jagatud kiirusega võrdub, damn, ilmselgelt jääb nii hiljaks… ma olingi juba jäänud hiljaks. Õnneks jõudsime tervelt kohale ja tööpäev võis alata.
Peale lõunat tööjuures õue peal toimus korralik action, neli politseiautot ja kolm kiirabi, Reporteris räägiti, et vanem härra sai kuus noahaava ja kahjuks ei tulnud sellest eluga välja. Uhuhuu, suht ebamugav tunne, kui sellised üritused võtavad aset mu rahulikust töökeskkonnast vaid teisel pool seina.
Päev oligi juba õhtusse veerenud ja tuli võtta suund koju. Minu kahjuks seekord nii hästi ei läinud, et saaks autoga ning jalutasin kenasti trammipeatusesse. Läks suht kiiresti, kui silmapiirile jõudiski see vana hea tuttav ühissõiduk, just minule sobilik tramm number 4 Tondile. Astudes meelsal tujul sõidukisse, otsisin loosungit, kus peal kirjas, kuidas osta ID-pilet telefoniga. Telefonisse sai sisse trükitud vastav numbrikombinatsioon ja oligi ühetunnine pilet mul olemas. Tramm oli nii tühi, no tegelt pole ka ime, ma olen ju põhimõtteliselt lõpp-peatuses ja oh seda rõõmu, mul on vaja ju sõita täpselt teisele poole lõpp-peatusesse. Mis seal ikka, valisin omale sobiva istumispaiga ja nautisin olukorda, mida seal nautida sai. Rahvast vooris peatustes sisse-välja sisse-välja. “Hobujaama” kõlas trammi valjuhäälditest, no selge, pool teed on juba selja taga, seniks on kõik see olukord olnud küllaltki rahulik.
Tramm oli jõudnud üle Vabaduse väljaku risti, kuid enne peatuse õiget kohta jäi tramm seisma ja tegi uksed lahti, hm, kummaline, ning siis kostus tõdõnn ja meesterahva hääl “Tähelepanu reisijad, trammi ees on liiklusummik”. No nii, ei ole hullu, küll me siin vaikselt edasi liigume. Paarsada meetrit saimegi aeglasel tempol liigutud, kuid siis, taas tuttav heli tõdõnn ja sama hääl, “Tramm on peatunud”… ohutuled tööle ja seisab uksed lahti, seriously, are you f**king kidding me??? Suurem osa rahvast kohkus ning astus välja külma ja lögasesse “talve”. Aga mkmmm, mina siit küll välja ei lähe, mul on siit pikk maa koju veel. Istusin siis seal päris mitme kaasreisijaga 3-4 minutit ja ennäe, liigumegi taas.
Liivalaia ja Pärnu maantee ristil oli mingi ukerdamine mõlemal suunal, trammid-bussid-autod seisid, üks sinivilkur askeldas ka. Õnneks saime sealt liikuma ja vahi-vahi, tramm kihutab Pärnu mnt viaduktile nagu DeLorean filmist “Back to the future”, sarvedest sädemeid pillub, nagu tahaks lendu tõusta künka otsast. Õnneks seda ei juhtunud, aga vähemalt on trammijuhil hea huumorisoon. Kõlab “Tondi” ja kodus ma peaaegu olengi, kerge 10-minutiline jalutuskäik, taskust võti ja toas ma olingi. Hea soe kohe olla, oli see vast sõit üle pika aja. Kuid ma pean hakkama seda teed nüüd iga argipäev käima.
Miks ma teen oma elu keerulisteks nende challenge‘itega? No just nimelt, et ei oleks igav. Keegi tegelane kuskil kunagi ütles ühe lause: “kui inimesel on igav, tähendab see, et inimene on ise ka igav”. Valus lause, kuid tihti käib igavus ka minu pihta. Ega koduski hästi ei läinud, tahtsin arvutit tööle panna ja teine taaskord streikis. Ma tean, et see raal on vana ja väsinud, aga kui ta seda piiksumist teeb, siis on kohe selge, mis tal jälle viga on. Tuleb võtta esimene mälu välja, puhuda pesa tolmust puhtaks, nagu vanal telekamängul ja kassett tagasi panna… ning vahi, läkski tööle. Damn, ma olen osav.
Aitab küll tänasest, järgmisesse seiklusesse tuleb kindlasti rohkem värvilist materjali, aga peatse järgmise postituseni! Mõnusat ilma ka, kes seda autoga või muul viisil oskab nautida. Hoidke ennast, et jõuaksime vanaduses meenutada!
Taavo