Tere! Järgmisena esitleme teile autot, mida ei ole just lihtne silmapaistvaks muuta. Eesti tänavad on täis roostes, kõrgeid, igavaid teise põlvkonna Volkswagen Golfe, mis hallide hiirekestena ringi siblivad. Lowliferi klubil on au omada päris mitut liiget, kes oma hallist hiirekest Pipi Pikksuka kokku on vorpinud. Üks nendest on Sören, kellel oli üks parema stance‘iga autodest Eesti Golfimaailmas. Mõned detailid olid küll vastuolulised, nagu näiteks japstyle tagumine pütt Saksa päritolu autol, mis üldiselt on minu silmis NO NO, kuid üldpilt oli siiski vägev! Hetkel on see auto kahjuks või õnneks müüdud. Kuldsed BBS-id jäid meie klubisse ja läksid alla ühele teisele vägevale Golf II’le. Nüüdseks on Sören uuesti autootsingutel ning üks nendest võimalustest on mõni vanem eesmootoriga Porsche. Teades Sörenit ja seda, et selliseid masinaid mina madalana ei olegi näinud, siis loodan, et valikuks saab ikkagi Porsche ja tulemus saab olema räigelt hea. Seoses sellega, et autot enam ei eksisteeri ja meie sõber Harri Vaher oli veidi aega enne müüki käinud autot pildistamas, tegime autost siiski blogisse loo ka. Pildid ja järgnev jutt Harri Vaheri poolt:
See valge Golf kuulub Sörenile. Masina leidis ta mõned aastad tagasi Tallinnast, Pirita metsade vahelt, kuid täiesti kõrgena ja see ei sobinud uuele omanikule kohe üldse. Seega tuli masinale tutvustada tööriista nimega Makita, millega vedrudel paar keerdu maha saeti. Mõni aeg sõitis ta nii ringi, kuid nagu ka vanusega, tuleb aeg, kus hakkad uuesti sõidumugavusest lugu pidama. Seega oli aeg osta endale Rokkori coiloverid. Nüüdseks vurab masin ringi 15“ BBS velgedel, millele peale tõmmatud rehv 165/50 ja flantsid, et masin ikka kenasti istuks just nii nagu peaks.
Masinat veab edasi 1.6 53kw bensiinineelaja, millele otsa istutatud 5-käiguline kast. Kuna sain Söreniga jutule esimest korda pildistamisega seoses aastaid tagasi, kui all olid veel 14“ nn bottlecapid, mis vahetasid sagedamini värve kui mõne mehe sokid, siis oli kokkulepe koos ja selleaegne pildiseeria tuli väga kena. Peale laialiminekut sai kokku lepitud, et kunagi kordame uuesti. Kordus tuli selle aasta suvel, kui sai eelnevalt molliraamatus kokku lepitud, et teeme nüüd pildid ära. Pildistamiskohaks sai valitud vana hokiväljak, kus noored on oma kunstiannet harjutanud. Masin sobis sellesse paika, kui rusikas silmaauku. Lisaks meile olid seal ka kajakapaar, kes meie kohalolekust just teab mis vaimustuses ei olnud. Kui algul tiirutati ja pikeeriti peakohal, siis sellest väsiti ruttu ära ja kükitati laterna posti otsa, kus lasti oma kena meloodia valla. Mingi hetk lõpetasime kajakatele närvidele käimise ära ja sai suund võetud nõmmele, kus on üks põnev mahajäetud kool. Asukoha näitas meile ära Söreniga kaasas olnud sõber. Koht mulle meeldis ja usutatvasti lähen mõniaeg ka sinna tagasi. Päeva lõpetasime Laagris Pärnu maanteel, kus tegime mõned rolling shotid. Kokkuvõtteks pean mainima, et päev oli tegus ja auto muutub pidevalt – sama tihti kui mees vahetab oma sokke.
