Andmaks pikalt seisnud blogile veidi värskust juurde, teen ka mina Toivo (aka. Toits) blogipostituse kirjutamisega debüüdi ning muljetan veidi külaskäigust põhjanaabrite juurde. Nii nagu iga aasta, on teatud punt käinud Soomes CDLC BIG Meet-il ja nagu tavaks juba saanud, algas reis ka seekord viperustega. Kui eelmine aasta jamasime Olari Volvo pidurite ja siduriga varajaste hommikutundideni nii, et magada saime poolteist tundi, siis seekord üritas Olari oma auto uue kapotialusega enne üritust käima saada. Veetes öö garaazis, oli veel plaanis jõuda kell 8 hommikul seadistama, et kannataks sellel reisil ära käia. Hommikul selgus, et kõik ei lähe ikka plaanipäraselt ja pidi siiski loobuma, kuna poleks enam laevale jõudnud. Õnneks backup plan oli minu kuldne E12. Kolm tundi enne laeva väljumist võttis Olari minu käest võtmed ja pakkis oma pere autosse. Läbi hommikuste ummikute sadama poole sõeludes, otsustas E12, et ta on jõuetu ja käivitub kehvasti. Minu esimene mõte: “selge, vändaanduriga kala, järelikult probleem sügavam kui see mis ma mõni aasta tagasi arvasin, et on.”
Laeva sõit juba uutel laevadel on nii modernne, et sellisele keskmisele stance scene autole ei valmista laevapeale saamine probleeme. Ja seda isegi mitte teisele korrusele. Laevas kõht täis ja algas sõit Jämi poole. Väikese põikega sõitsime Porist läbi, et sealt võtta uus vändaandur juhuks, kui E12 kavatseb lõplikult koostöö lõpetada.
Kuna seekord läksime kohapeale päev varem, kui tavaliselt, siis kohale jõudes oli tunne, et kedagi äkki ei tulegi, või oleme kuupäevageda puusse pannud. Tänavaäärse maja esine, mis tavaliselt on autosi paksult täis, olid tühjad ning tervitavate autopiidrite asemel olid pensionärid langevarjudega. Reedel ärgates lootsime, et saab minna õue plastile ringi jalutama ning autosid uudistama, kuid kahjuks oli ööga juurde tekkinud ainult kolm või neli autot. Ent mida rohkem kell õhtusse veeres, seda rohkem hakkas ka üritusele osalejaid saabuma. Juttu sai puhutud nii vanade semude kui ka värskete tutvustega.
Laupäeva hommik oli täpselt selline nagu lootsime. Plats oli lõpuks autosid täis ja peale hommikusööki võis uudistamine alata. Autosid oli igale maitsele: JDM, Saksa päritolu ,õhu peal, static jne.
Muidugi oli kõvasti erinevaid velgi, ja nagu sommidele kombeks, siis odavama otsa velgi oli ikkagi vähe. Esindatud olid erinevad BBSid, Audi Rotorid, Work ja paljud mille nime minusugune ei teagi.
See aasta leidus ka pille millele kannatas kapota alla vaadata. Näiteks IIro valge E23 on saanud kapoti alla 4,0 V8, Golf 1 topelt karpadega mootor, Honda CRX millel kapoti all JDM turu mootor, kena carbonist sisselaske ja muidugi ka roostevabast läikiv torukollektoriga. Kaks MB 190E, kus aiste vahel oli OM606 koos Holseti turboga. Santeri Hilttuneni VW Scirocco, mis oma väga kange nuka tõttu tühikäigul üldse ei käinud, pole küll väga stance auto, aga oma olemuselt oli ikka maru äge pill.
Igatahes terve laupäev oli kõvasti vaatamist ja uudistamist täis, jalad väsisid muidugi tohutult ära ja aega jäi väheks, et oleks suutnud igasse autosse keskenduda. Peale lõunat jõudis kohale Ville-Veikko Viren. Mina ootasin,et ta tuleb oma “JDM” E36ga, millele on swap-itud Nissan S13 nina. See on raudselt täielik värd ja tekitab palju erinevaid mõtteid, et kas nii on ikka õige ja miks üldse keegi nii teeb. Kohale aga jõudis kahjuks tema vana MB W210, millele olid siis alla keeratud jaapanlase veljed ülemõistuse stretch-iga. Kui meil siin on velje ja rehvi vahel mõnel mehel pool- või cm, siis seal oli tal kindlasti 3 cm kui mitte rohkem. Eks see rohkem naljaga tehtud oli, kuid tähelepanu see püüdis.
Minu silmis üks maru äge pill oli väike Toyota kastikas, kifti värvilahendusega ja kui ma ei eksi siis 13” Workide ja õhu peal istuv. Omajagu oli BMW E36 Compact-e mis olid kõik sellised rajali*ud, ehk igalühel oli kruvitud külge erinev felony form/fitment lab või mõni muu bodykit.
Auhinnad jagati ära kell 19.00. Auhindu sai Sami Talvitien hall Golf R32, Jani Luyly oma valge Mersu 190E millel siis kapoti all mõnus Holset. Kui see auto minna annab, siis sa ei saagi aru, et tegemist on diisliga. Need hääled olid lihtsalt mega. Ta muide sõidab ka enda autoga dragi ja vahel ka drifti radadel. Seda enam on imeks pandav, et see auto näeb nii clean ja hea välja, arvestades, et seda kasutatakse vägagi sihtotstarbeliselt.
Mainiti ära veel valge bagidel E23 4.0 V8-ga OZ Futuratel. Ja kiideti ka rootslasi. Ma küll veidikene kahtlen, et see E36 sõitis kohale sellise fitment-iga, sest tegelikult ta ei saanud rohkem keerata kui meie oma Pavel, kuid nende E90 oli tegelikult ikka väga tasemel auto. CDLC.co mehed on muidugi ise oma MRDRD bussi ka kõvasti ehitanud. Seal sees on nüüd näiteks saun ja katusel lava, uued ilukilbid, küljekarbid ja palju madalamad stanged.
Peale auhindade jagamist mindi lennuväljale pildistama kus siis tegelt oli tänu päikeseloojangule väga mõnus valgus.
Pühapäeva hommikul kui paljud olid juba lahkunud, pakkisime ka meie oma asjad ning asusime tagasiteele. Väga pikalt me sõita ei saanud, sest umbes 15 minuti pärast hakkas E12 puterdama. Jäime remondipausiks parklasse ning vahetasime selle väntvõllianduri ikkagi ära. Sõit saigi peale seda korraliku tempoga jätkuda.
Tagasi teel olid kõik nii väsinud, et keskendusid sõitmisele ja vahepeatusi peale ühe tankimise ning mähkmevahetuse ei teinudki. Kiirteele jõudes sai rahulikult pedaali tallata ja autodest mõnu tunda.
Meie reisiseltskonna eesmärk ei ole olnud kindlasti ainult üritusel osalevad autod, vaid kogu sealne atmosfäär. Üritus on üldiselt sattunud alati päiksepaistelise ilma peale. See tähendab seda, et kõrval oleva lennuvälja kohal langevad päev läbi langevarjurid, lendavad para- ja deltaplaanid ning purilennukid. See aasta nägime ka mudellennuki huvilisi, kes lennutasid seal nii oma propeller lennukeid kui ka reaktiivmootoritega mudellennukeid. Kõik need asjad kokku muudavad selle ürituse olemuse väga nauditavaks ja seal viibimine on lihtsalt ääretult chill.
p.s piltide au läheb seekord Soome kutile RWJFilm. Tema tegemised on leitavad nii Facebookist kui ka Instagrammist.