Driftimine – Jaapanist pärit nonsense, mis nüüdseks Eestis neljandat hooaega kestnud on. Veel küllaltki noor mootorisport on aastatega tublisti arenenud ning sõitjad ja sõiduvahendid pidevalt vingemateks muutunud. Muidugi, mis peamine – enamik neist on meie jaoks ka piisavalt madalad.
Aasta siis oli 2009, kui ma esimest korda libisevaid autosid pildistada sain. Tegemist oli ka põhimõtteliselt esimese korraga, kui ma üldse ühtegi autot pildistasin. Antud pilt on nendest paljudest kindlasti mu lemmik – tekkis tunne nagu tegelikult ka oskaks midagi. Kusjuures siis ma pildistasin veel “valel poolel” ohutuslinti.
Minu jaoks on driftimine ülim. Pole motosporti, mis oleks meeltlahutavam. Sellepärast ma ootangi iga kevad, et suvi juba lähemale tuleks ning saaks jälle rehvipuru objektiivi pealt pühkima hakata.
2011. aasta septembris võtsin ette reisi Riiga kus toimus NEZ Drift Championship. Kõrvetava päikese all toimus kõige suurem üritus, kus ma senimaani käinud olen.
Aga lisaks jõhkratele autodele ja sellele, et sai kõrvuti pildistatud nii suure ajakirja fotograafidega nagu seda on Gatebil, ei tohi ka ära unustada Riia ööelu, mille tõttu esimesed pildid ehk vähe udusemad tulid.
Aga muidugi ei saa öelda, et Eesti üritused kuidagi kahvatuksid. Tiimid peavad üha rohkem vaeva nägema selle nimel, et konkurentsis püsida. Teinekord juhtub, et avastan ennastki koos rahvaga kaasa elamas ja kaamera olen täiesti ära unustanud.
Drifti pildistamine on tegelikult üsna raske. Keeruline pole mitte auto kaadrisse saamine, vaid just see, et midagi huvitavamat tuleks, kui lihtsalt pilt. Mingisugune emotsioon pildile püüda on tunduvalt keerulisem. Samas vahel lihtsalt veab ja oled õigel ajal õiges kohas.
Nagu ilmselt paljud teised, ootan ka mina alati just nende kahe mehe tandemsõite. Viimane hooaeg näitas, et kui Henri Puhmas ja Rait Lember koos rajale lasta, siis läheb asi käest ära.
2012. aasta hooajal sai karikasarjast lõpuks ametlikult Eesti meistrivõistlused. Aga minu silmis oli hooaja märkimisväärseim hetk uus rada Laitses. Laitse ralliparki tehti asfalteeritud osa, mis on driftiks ideaalne. Betoonsein, erinevate kiirustega kurvid ja kõrguste vahed.
Seal toimuvat on lausa nauditav vaadata ja muidugi ka jäädvustada. Pildistamise poolest on positiivne just see, et rada varieerub nii palju. Muidugi, kõige ägedam on see, et meil on nüüd oma sein, kus vastas poisid (ja nagu see hooaeg näitas, siis ka tüdrukud) oma tagumente kraapida saavad.
Ja no loomulikult auto, mille postitamisest ma ei tüdine vist iialgi. Andrei Baueri Nissan 200sx. Vapustava välimusega masin. Kahju ainult, et ta selle nii hooaja lõpus valmis jõudis.
Viperi mootoriga BMW E34? Miks mitte.
Ning kahtlemata pean ma kirjutama ka Rapla kardirajast. Lihtne ning kodune rada, kus kindlasti paljude esimesed ringrajasõidud tehtud on.
Rapla rada on hea driftiga alustajatele, sest ei nõua nii suurt kiirust ega võimsust. Samamoodi on see ka hea rada pildistamisega alustajatele, sest hoog on väiksem ja rajale saab ligemale.
Aga siinkohal minu pildivalik lõpeb. Kes soovivad teinekord kiiremini mu pilte näha või huvituvad sellest, mis sorti fotograafiaga ma veel tegelen, siis oskan soovitada vaid üht: FB.com/orasmaephotography . Ehk sain selle postitusega vähegi driftifännide isu rahuldada või nendes, kes selle ala lummusesse veel langenud pole, mingigi huvi tekitada. Varsti rajal näeme ja loodan, et ei lähe liiga kaua enne, kui näen kurve juba rooli tagant, mitte läbi fotoaparaadi pildiotsija.