Alustame kohe vanasõnaga – parem hilja kui mitte kunagi. Nüüdseks juba möödunud suvel, täpsemalt 18. Augustil, toimus järjekorras neljas Crème De La Crème autoklubi poolt organiseeritud Fitted Fest 2018 näitus. Nagu eelminegi aasta oli ürituse asukohaks Lahti linna väga kauni Väsijärvi nimelise järve äärne sadamaala. Mullu sai käidud ning igati hea muljega tagasi tuldud, siis ka seekord see ühepäevane naabrite külastus Tallinn-Helsingi-Lahti- Helsingi-Tallinn marsruudil just väga kontimurdev ei tundunud.
Kohapealne olukord oli tuttav. Sadamaala oli jagatud taaskord kaheks. Uhkem ala oli nn eelregistreerimisega või lausa kutsetega ning nimetati show alaks. Kohe selle kõrval oli meet ala, mida said ürituse külastajad parklana kasutada. Mingil seletamatul põhjusel oli ka seal keskmisest rohkem silmatorkavamaid sõiduriistu. Kahe ala vahe oli veidi hägune. Sinna jõudsid autod, mis olid küll eelregistreeritud, ent sinna show alale lihtsalt enam ei mahtunud, ning lisaks uhkemad külastajate autod, mis oleks võinud olla vabalt ka show alal.
Meie külastasime siis vendade soomlaste üritust 2-autolise telegatsiooniga. Enda GT86 ma ei pea endiselt eriliseks näitusepilliks, aga sinna meet alale sobis vast küll. Lippu hoidsid kõrgel siiski Kaspar oma Rocket Bunny GT86 ning Henri oma libeda S14-ga. Positiivse üllatusena leidsime peagi autode rivist ka Oti, kes oli oma Audi A5 õhkvedrustuse just parasjagu asfaldiligi sättinud. Lisaks meile ja hulga Soome oma poistele (ja tüdrukutele) olid üritust väisama tulnud külalised Rootsist ja Venemaalt.
Ennast taas korrates – nagu ka eelmine aasta – algas kohapeal päev autode pesemisega. Tuletõrjedepoo oli asendunud Neste tankla küljes oleva mündipesula laadse variandiga. Seal käis asi nagu kellavärk ja autosid vooris läbi lühikese ajaga päris palju. Nende vaatamisega sai juba hamba verele. Enamus autod seal pesulas olid minu silma jaoks uued. See andis juba õrna aimduse, mis see päev meile veel lisaks tuua võib.
Nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid maitseid ning tänu sellele on autode valik näitustelt näitustele alati väga mõnusalt kirju. Absoluutselt kõigile vähegi autodest lugupidavatele huvilistele oli mida vaadata. Võrreldes eelmise aastaga võiks julgelt väita, et kokkuvõttes olidki pooled autod uued. Tõsi, mõnda olin juba Stancest-il näinud, osasid Poola Raceism-il. Sellegi poolest on kõva sõna, omada aastate lõikes näitusel sellist autode variatsiooni.
Eriti meeldib mulle, et põhjanaabritel on näitusel ka natukene midagi teistsugust kohale toodud. Ei pea karteriga maad kraapima… või siis just peabki. Aga need meenutavad täpselt GTI Magazine ajakirja väljavõtet. Soomlastel kuidagi on teistmoodi autokultuur väärikate vanakeste ja nende restaureerimisega. Linnapildis kohtab neid klassikuid samuti hulka rohkem kui meil. Kui üldse on õige meiega mingit paralleeli tõmmata.
Eelnevate piltide pealt jäi kindlasti silma see massiivse antitiivaga BMW E30. Kogu see auto oligi üks suur massiiv. Ma ei ole kursis, kas selle rullikaga näiteks rajal ka sõitmas käiakse. Selle TimeAttack stiilis widebody-ga võiks seda igatahes eeldada. Kapoti alla oli end igatahes M50B28 koos HX50 turboga ära peitnud.
Kehvema laiusega ei olnud ka see Volvo 244. Aiste vahele oli paigutatud vana hea 2JZ mille jõunumbriteks meeldivad 410hp ja 583Nm. Näidikud olid samuti omamoodi praktiliselt lahendatud. Palju sul neid ikka vaja on, eksole? Tähelepanu väärivad ka need valged veljed. Tegemist on 1996 aasta Ford Mustangi 7×15 velgedega, mis originaalis näevad ausalt öeldes päris õudsad välja. Aga sellisel kujul, kui ees on 9,5×17 ja taga 12×17 mõõt, on need ikka väga ägedad.
Internetis laineid löönud VW T4 Doka ehitus, mis sai nimeks “Craftporter”, nägi valminuna seal parklas samuti tõsiselt efektne välja. Milline töö kõik selle taga on! Neid töötunde ei taha ausalt öeldes teadagi.
Seda elevandiluu valget Volvo 245 nägime juba maanteel Lahti poole sõites. Ma ei tahaks öelda, et see oli kokkuvõttes minu ürituse lemmik, ent Top 3 kindlasti. Miskit mulle selle kogu kompoti juures väga meeldis. Võib-olla kogu see terviklikkus, mille juurde käib natukene ka telliskivide haigus. Kirsiks tordil oli kapoti alt piiluv föön.
Mullu musta Huracaniga, Viks bike katusel, kohale tulnud Roni Collin ei osanud väidetavalt seekord ühegi autoga tulla. Lambo alt olid veljed rännanud sõbra Gallardo alla. Mõtles siis, et mis seal ikka ja tulen oma „tavalise“ läikivate BBS RS-idel veereva Porsche 964-ga. Ei saa nüüd öelda, et oleks kehv valik olnud. Enda Porsche tõbisust sain seal järvekaldal veelgi ravida. Must, ADV1 velgedega ja bodykit-ga, 964 oli näiteks paari aasta taguse ürituse publiku lemmikuks.
Mulle meeldisid need kaks kõrvuti paigutatud W202 kere Mercedest samuti. Väga stiilipuhtad.
Vähe eksootilisem Toyota, täpsema mudelinimetusega Progrés, oli aastaga päris muljetavaldava muutuse läbinud. Kogu terviku kohta võiks öelda, et täitsa Jaapan. Ja kui Jaapani toodangust veel rääkida, siis võitluses Euroopa autodega, jäädi arvuliselt küll too näitus alla. Samas kes kohal olid, olid ikka päris magusad tükid. Magusaid vaatepilte oli ka erinevate velgede ning fitment-dega. Las pildid kõnelevad enda eest.
Nagu ikka, siis jagati näitusel osalejatele veidi auhindu. Kokku kaheksa Connoisseur auhinda koos publiku lemmiku valimisega.
Alustame publiku lemmikust. Seda võitjat oli seekord veidi isegi arvata, kuna too auto on saanud niivõrd palju positiivset tagasisidet ning nii mõnelgi näitusel auhinnapakiga koju läinud. Otse Venemaalt – Boris ja tema väga omanäolise livery-ga BMW M2. Ülejäänud keerulise nimega auhindade tausta ma ausalt öeldes ei teagi kuna ei puhu soumea. Ühest hallist E30 Touringust, millel oli päris muljetavaldav kapotialune, pole mul pilti kah. Ülejäänud tegelased peaks olema siin all järgnevas rivis.
Peale auhinnatseremooniat esines rahvale veel ka kohalik Hip-Hopi kollektiiv. Selle taustal hakkas vaikselt sagimine peale ning nii külastajad kui ka osalejad tõmbasid tasapisi otsi kokku. Ega meilgi pikka pidu polnud ja ees ootas veel poolteisttundi sõitu, et jõuda viimasele laevale.
Kokkuvõttes oli taaskord igati muhe üritus. Ma tean, et mul kohapeal olles ei tekkinud enam seda wow-efekti. Üheks põhjuseks on kindlasti see, et ma olin sel üritusel teist aastat. Teisalt aga, mis on suure tõenäosusega peamine põhjust, et ma käisin sel momendil umbes kuu aega varem Raceism-il ja sealt tõmmati kõik see wow mul ämbrite kaupa välja. Ent nüüd, pea 5 kuud hiljem neid pilte sorteerides, töödeldes ning teksti kirjutades vaatan ma neid autosid ja mõtlen endamisi: “kurjam, sommidel on see teema ikka päris vägev!”.
Valiku suurema resolutsiooniga pilte leiab SIIT !