Sisenedes Saku Suurhallis toimunud autonäitusele, võttis Sind esmalt vastu vaatepilt, ühest pruunist “telliskivist”, sest just nii nimetatakse oma kandilise välimuse tõttu kolmanda generatsiooni VW busse.
2011. aasta Tartus HTG Show’l käijatele, oli Harri Suomineni buss kindlasti tuttav, kuid seekord oli tollal ilma mootorita kohale toodud Treileri-Kuningannast saanud täisvereline hobiauto, millega kevadel VanTrip-i raames ka Austrias Wörtherseel käidi, koos Lowliferi blogilugejatele varasemalt lausa kahe autoga esinenud Sami Valli Fiesta’ga.
Harri oli väga sõbralik härra, ning põgusa jutuajamise käigus sai lühidalt räägitud ka sellest, miks buss täisvereline hobiauto on. Kusjuures härra käib sellises konditsioonis bussiga ka igapäevaselt tööl, ning Tal oli südamest kahju, et Ta meie Soome sõprade suurele kogunemisele, NPS Big Meet `13’le, bussiga ei tulnud, sest Tema sõnul toimus see kodule niivõrd lähedal, vaid 250km kaugusel.
Kõige rohkem rääkisime teemadel, mida selle kahekohaliseks tehtud sõiduvahendi piltidelt ega visuaalselt bussikõrval näha ei ole, ehk vedrustusest ja pagasiruumi all peituvast mootorist. Kes mäletab, siis buss veeres kaks aastat tagasi 19″ ratastel, nüüdseks asendavad neid 17″ RH ZW1 veljed ning tänu 12mm laiemaks tehtud eesmistele rattakoobastele, on buss ka õhkvedrustuse madalaimas asendis sõitev – “Ride it like you park it”
Selle võrratu välimuse kõrval pole kirsiks tordil mitte õhkvedrustus ega kerevärviga ühtiv pruun toonklaas, vaid hoopis see kompott, mis kapoti all kokku keeratud. T3 bussid on viimased Volkarid, mis tehtud veel boksermootori ja tagaveolistena, esimene neist on küll asendatud Golf 3 pealt võetud rida neli, 1,9 liitrise 66kw/202nm arendava turbodiiselmootoriga. Mootor istub sinna vahele T3 diiselmootori originaal käppadega ning karter on võetud T3 diisli pealt, mis sobivad üks-ühele. Käigukastiks on kõige tugevam originaalkast, ehk 2,1 liitrise bensiinimootoriga T3 kast, mis väikeste modifikatsioonidega sinna otsa saadud. Koos kangema siduri, suure Holseti turbo, pea märkamatult bussi vasakusse tagakülge tehtud avause taga oleva vahejahuti, 0.206 pihustite ja chipiga, on bussil väänet lausa topeltkogus, ning kilovattide arv kasvanud natuke üle kahe korra ehk ~200hp ja 400nm. Selline jõunumber pidi olema veel viimane piir, et odavate juppidega läbi saada.
See kissis silmadega, suure suu ja “uimega” haikala, ei ole miskit muud, kui neljanda generatsiooni Toyota Supra, millel haruldane “Top Secret V12” bodykiti esiots.
Põhjanaabrid serveerisid ühte parimat näidet riisist põdrasamblaga. Ehk totaalse muutumise läbi elanud Nissan Skyline R34. Näitusekülalistele oli autokõrval sirvimiseks väljatoodud fotoalbum, kus läbi piltide sai näha arengut, kuidas maitsetu ja odava “raceboy” välimusega riisiraketist, läbi rafineerimise, puhas riis saadi.
Vanakooli kategoorias, oli üks parimaid väljapanekuid Audi Sport Quattro.
Parimas stiilipunktide-kategoorias tuli teine koht Meie oma poisile, ehk Olari vanakoolihõngulisele Volvo 244’le. See korralikult tehtud masin on hakanud ka välismaiste “stänsilehtede” peal figureerima, nii et hoidke silmad lahti. Igatahes palju õnne Olari !
Lowlifer jätkas endiselt oma tagasihoidlikku traditsiooni ning taaskord panime välja autod, mida sellisel üritusel varem nähtud ei ole, sest kaua Sa ikka suudad iga aasta samu autosid vaadata või “Rotiform” kleepsudega, kuid tegelikult hoopis Skoda Scout’i velgedega autosid vaadata.
Märkimist väärib veel asjaolu, et mitte ükski Lowliferi auto ei olnud spetsiaalselt näituseks madalamaks keeratud, viimne kui üks masin liikleb igapäevaselt ka tänavatel samamadalalt. Asko oli küll oma Vw Caddy mk1 alla laenanud Kermo Miata alt velgi, kuid sellest hoolimata, oli üritusele tuldud nii tõsiselt, et igaks juhuks olid tagavara esimesed stangelisad kaasa võetud.
Niigi hämara Saku Suurhalli ühes pimedamais nurgas seisis show-elementidega Loffa bemm, ehk pereisa igapäevaauto, millel juba talvine väljanägemine on akrofoobikutele lati päris “madalale” viinud. Suvine väljanägemine on härrasmehelikult tagasihoidlik, mis tänavapildis küll torkab silma, aga edevates toonides näituseautode kõrval varju jäi.
Hubase ja koduse õhkkonna loomiseks Lowliferi boksis, Me väga pingutama ei pidanud.
Diivan, paar lampi ja diivaniesine laud on otse Taavo suurest toast. Vaiba ja ühe lambi võttis Kaspar kodus kaasa. Laskar toetas telekalauaga. Rainer mõne lisaveljega ning teleka laenamise eest tänan oma venna pere. Pildil kahel pool äärtes olevad pedaalidega-Moskvichid ei ole enam kumbki pedaalidega. Vasakpoolne on saanud täieliku restaureeringu käigus pocketbike mootori, millega vaid koolieelikutest autohuvilised sõitma mahuvad. Tänan siinkohal lahket omaniku, kes oli nõus selle Meie alale välja panema. Parempoolne masin on aga kuu aja pikkuse otsimise tagajärjel 5 päeva enne üritust Ida-Võlumaalt ära toodud rotikas. Olenemata kere tugevdamisest, muutus pudenenud rooste arvelt kere hoopis kilo jagu kergemaks. Kõik õhtused plaanid olid selleks nädalaks Mul igatahes tühistatud, sest kuidagi oli vaja pillile hea fitment saada, veljed värvi alla, ning mis peamine, kuidagi transporditavaks teha, sest sõpradele sai lubatud, et Panda Paul’l tuleb sõiduvahendiga kohale. Pean tunnistama, et esimest korda elus sain-pidin vedrusid lõikuma. Kahjuks madaldamise tõttu pidin kaotama pedaalid, mis oleksid muidu vastu istet käinud.
Näituse teine huvitav Volvo, oma kodumaalt Rootsist, oli näitusekülalistele juba varasemast ajast tuttav, seega pikemalt ma tema tuvustamisele ei peatu. Küll aga väärib märkimist asjaolu, et peale pühapäeva õhtul toiumunud autasustamist, õnnestus seda Volvot, koos Lukas Kooz’i Hyundai ja rohelise Seatiga, näha linnapeal liiklemas ja kusjuures täiesti normaalses tempos, põhjus ilmselt lihtne – härradel oli tarvis laevale jõuda. Näitusesaalist, teiste “samasuguste” kõrvalt, otse Tallinna tänavatele suunduda, kõlab ekstreemselt, aga nagu Lowliferi vanasõna ütleb “Ise madaldasin – nüüd ise kannatan” on siinkohal see mõttetera, mis kõikserohkem muigama pani.
Nissan S13, mis oli kahjuks ainult näituse jaoks nii madalamaks keeratud, omas nii haigelt mõnusa fitmenti, et autot näitusehalli ajades lõid rattaid välja kerates esitiivad pidevalt lahti. Ka kokku keevitatud tagumine differ tegi manööverdades vaibadepaigaldajate tööle kortsud sisse. See eest aga silmailu oli tugev.
Lowlifer tänab HTG’d järjekordse võimaluse ees oma ala välja panna, ning täname ka tunnustuse eest. AITÄH !
Järgmiseks aastaks käiks korraldajatele välja idee, luua juurde üks kategooria “Parim Stance“, kui huvi sellise asja vastu peaks olema, siis kohtunikena oleme hea meelega nõus aitama. 🙂
