Kõik kes Lowliferi tegemistega kursis, kindlasti teavad ühte punast, kandilist, madalat ja eriti ägedat Honda Civicut. Paljud teist sellega ise sõitnud on? Aga vot mina olen. Ning just tänu sellele fotoseiklusele jõudsin järeldusele, et ühte õiget artiklit kirjutades peaks vähemalt fookuses oleva auto kõrvalistmel sõitu saama või veel enam – ise roolis olema.
Sõber Juhan, kes eelmisel aastal oma punase Honda Civicu ühe ööga Streetrace avaürituse jaoks valmis ehitas ja hooaja algul “Puhvaika VS Maika” üritusel Lowliferi poolt parimaks üllatajaks valiti, suutis teha seda kõike uuesti. Nimelt juba talvel ostis Juhan omale uued veljed. Seekord toll suuremad, sest 15-tollise rattaga oli võimatu kõnealuse Civicu koopad ära täita ilma maasturimõõtu rehvide või Paveli stiilis kliirensita.
Järgmisena olid plaanis keretööd ja auto üle värvimine, et eelmise aasta vead parandada. Näiteks spreivärviga tehtud värviparandused, mõlgid, pleekinud värv ning tagurpidi sõidetud juhiuks. Auto pidi valmis saama selle aasta Streetrace hooaja avaürituseks. Vähemalt Juhan suure suuga mulle seda lubas… Kahjuks asi venis ja venis ning muutused hakkasid tekkima alles mõned päevad enne Lowliferi sünnipäeva ehk Stancesti. Ja bang! Tüüp tegi seda uuesti!
Leppisime kokku, et enne kui mees “reisile” läheb, teeme autost ühe fotosessiooni. “Reisile” – aega teenima. Ning ega kaua aega ei läinudki mööda, kui avastasin, et Juhan juba “puhkab ja päikest võtab”. Õnneks oli tüüp nii lahke ja mina vist siis piisavalt usaldusväärne, et luba võtmetele ja autole välja teenida.
Selle diiliga oli ka paras jant. Ja teine vaade loole. Helistab Tanel. “Ou mees, mul on äge koht pildistamiseks. Aega on vähe! Täna või homme! Eluvõimalus!” Kõikide autode omanikud, mida ma pildistada tahtsin, olid mingil viisil hõivatud! Meelde tuli aga Juhaniga tehtud diil…
Niikaua olin stoked, kui meenus, et seekord ei piirdu mu ettevalmistus ainult välkude ja fotoka akude laadimisega. Pean ju kogu auto ise ära küürima… Enam see kõik nii äge ei tundunudki, sest tegelikult polnud mul väga aega – nagu alati. Teiseks minusugune pedant ei viitsi pooltolmust autot pildistadagi ja kui pesta, siis juba korralikult.
Total turn off periood läbitud ja Taneli pindakäimine üle elatud, jõudsin ma hilja õhtul otsusele. No olgu siis… Ma pesen selle auto ise puhtaks. Järgmine probleem oli Civicu ja võtmete kättesaamine. Saatsin Juhani isale öösel 11 paiku smsi. “Tere! Olen Juhani sõber Ruwe. Juhan lubas mul Civicut pildistada. Soovin homme auto võtmeid. Toon auto järgmisel õhtul tagasi.” Kokkuvõttes päris usaldusväärne või mis? Õnneks oli vist Juhan kunagi sellist diili oma papsile maininud ning kõik läks siiski probleemideta.
Auto sain enda kätte hommikul vara ja esimene suund oli pesulasse. Esmaemotsioon Civicusse istudes oli, et “no on ikka pull lasteauto”. Ma ei pea silmas auto enda suurust või isegi kõrgust maapinnast, sest ma ise ju liiklen samuti keskmisest madalama autoga. Aga see fiiling… Naljakas! Eriti madal katusejoon, veel madalam kapotijoon. Madal ning kuidagi eriti minimaalne ja väike armatuur. Ikka väga naljakas! Lahedalt naljakas! Ja oi kuidas see auto põrkas. Isegi sirge tee peal oli korralik batuut. Mussi kuulates ise pead nõksutama ei pea. Sain kinnitust, et minu enda auto on ikkagi päris “limusiin” Juhani Civicu kõrval.
Teise üllatuse osaliseks sain peale esimesi kilomeetreid. Kuigi Civic tundub välimuselt veidi madalam kui mu enda auto, siis pilusilmsed insenerid tõusva päikese maalt on autot disainides kasutanud ajamasinat ning näinud, kuidas üks Juhani nimeline poiss auto väga madalaks laseb. Ja mõtte ideeni jõudes, siis põhja aluseid pauke ja kraapimishääli kartes… neid ei tulnudki. Mingil imelikult viisil ei käi selle auto põhi väga tihti vastu maad. Arvestades visuaalset kõrgust. Mis on ikka väga madal.
Kuna mul volitust auto kasutamiseks ei olnud ning Civic on väga silmapaistev, siis minu lõbusat meeleolu häiris veidi hirm politseinike ees. Õnneks läks kõik hästi! Pesulasse jõudes raiskasin ma päris palju eurosid ning lõpuks rikkusin ka oma kuivatuslapi ning ühtlasi veendusin, et mündipesulad ikkagi ei kõlba fotosessiooni ettevalmistuseks.
Lisaks väga positiivsele sõiduelamusele oli Juhanil autos ka eriti mahe räpikogumik kuldsete hittidega. No selline truu ja äge räpp. Veidi mainstreamilik, aga siiski sellest õigest ajastust, kus isegi mainstream oli tänapäeva mõistes aus ja ehe.
Firmal, kus Tanel töötab, valmis just uus tööstushoone, mis oli selle päeva hommikul seest veel täiesti tühi. Samaks õhtuks oli hall aga juba erinevat tööstusmanti täis… Hoones sain ma omal isu täis pildistada. Lõpuks kui hakkasin hallist välja sõitma ja autot ära viima, vaatas mulle ukseavast vastu päike. Pilvisest hommikust oli saanud ilus päikseline päev ning tol hetkel auto värvi vaadates mõistsin, et vaatamata ägedale ja ainulaadsele tööstushallis pildistamise võimalusele on just päiksevalgus see, mis selle auto värvi särama paneb. Ja muidugi ei jätnud ma võimalust kasutamata ka päikse käes mõned pildid teha. Muudmoodi lihtsalt ei saanud!
Ja näide minu hajameelsusest ja “blondiinihetkedest” tabas mind siis, kui alles tagasi sõites tähele panin, et Juhan oli Civicu seisma jätnud täiesti tühja bensupaagiga ning tolleks hetkeks olid vist järgi ainult aurud. Õnneks jõudsin ma lähimasse tanklasse. Ja peale seda ka ilusti autoga tagasi Juhani hoovi. Hea tunne oli! Seiklusterohke päev!
Kuigi osa järgnevat on juba eelmises blogipostituses mainitud, räägin ma mälu värskendamiseks tähtsamad detailid üle. Kõigepealt oli Juhanil hall Honda Civic. Siis coiloverid ja camber plate’d, mis kahjuks hallile Civicule ei sobinud. Selle asemel, et uued coiloverid tellida, ostis Juhan uue Civicu. Peamine põhjus oli siiski halli Civicu mädanenud kere.
2015. aastal oli Juhan praktikal autoplekksepana. Väljaarvatud värvimise, tegi Juhan kõik keevitustööd, pahteldamised ja kogu sinna juurde kuuluva ise. Värvivalikutes oli punane ja valge. Valikuks osutus Toyota/Lexus Barcelona Red, kuigi esialgu oli plaanis midagi taolist nagu Ferrari-punane. Kuna clean look oli sihiks, siis keretööde käigus kadusid eest ja tagant Honda embleemid. Katuselt antenn ning pagasniku luugilt Civicu- ja 1.6-kirjad. Lisaks vahetas Juhan euronumbrid USA-stiilis numbrite vastu. Esistangelt sai keretööde käigus kaotatud numbrimärgi koht. Stangelisana on kasutusel Golf 3 CL stangelisa. Samuti said stanged ja ukselingid värvitud kerevärvi. Pealtnäha lihtsad muudatused, kuid üldmulje muutus korralikult.
Uuteks velgedeks on MIM Juventus, mis mõõtudelt kõik 16×8. Offset tänu oma laiale randile ainult 10. Ees on kasutusel 5mm flantsid, et velgede siseservad vastu vedrustust ei käiks. Originaalis olid Juventused 5×120 auguvalemiga, kuid juba eelneva omaniku poolt on nad ümber tehtud 4×100 auguvalemile. Laiad plekid ja BBS RS’id ning muud levinud veljed käisid küll korra peast läbi, kuid Juhani soov oli siiski midagi harvem esinevat leida. Rehvid velgedel on 195/40 ning firmaks ja mudeliks Toyo T1R.
Tegemist on neljanda generatsiooni Honda Civicuga aastast 1991. Edasi viib 1.6-liitrine, 81-kilovatine mootor. Vedrustusena on kasutusel Ta-Technix coiloverid, millede vedrud on kõik 3 keerdu lühemaks lõigatud. Samuti on lühendatud tagumised läbilöögipuksid. Tagumised coiloverid on LowGarages ümber tehtud, et auto piisavalt madalaks saada. Ja kasutusel camber plate’d ning sellest lähtuvalt ees 4 kuni 5 ja taga 6 kuni 7 kraadi külgkallet ja ikka negatiivset.Tulevikuplaanidest tuli Juhanil esimesena meelde nelikvedu, mis on sama mootoriga, kuid teise keremudeliga tehasest välja veerenud. Lisaks olen ma jutte kuulnud turbotamisest ja muudest põnevatest viguritest ning teades Juhanit, siis kõik huvitavad, keerulised ning vähem levinud lahendused on tema jaoks in. Cool dude!
Kes Lowliferi blogist eelmine aasta ilmunud Civicu postitust lugenud ei ole, siis nüüd on selleks sobiv võimalus – http://www.lowlifer.ee/2014/07/21/valk-selgest-taevast-juhani-91-civic/
