Kui nõukogude ajal toodetud punased tellised üldse kunagi kedagi inspireerinud on, siis ilmselt 1980-ndatel Volvo insenere, kes niivõrd kandilise auto luua otsustasid. Kuid selline Volvo ei sümpatiseerinud mitte ainult neidsamu insenere, vaid ka Lowliferi kogukonnas leidub üks inimene, kellele just selline tellis meeltmööda on. Olari jaoks sai kõik alguse, kui ta aegu tagasi omale ühe vana kandilise Volvo hoovipeale vedas (2011 aastal). Sellest ajast peale on see auto olnud pidevas muutumises ning võrreldes algupärases konditsioonis olnuga, näeb see täna välja täiesti teistsugune.
Olari on hea musternäide inimesest, kelle siht on selge ja samm kindel. Ei ole olemas valet ega õiget teed, vaid on kergemad ja raskemad teed. Kui king just väga tugevalt ei pigista, siis järjepidevus ja sihikindlus viivad ju alatile võidule. Kui mitte tehnoülevaatuspunktis, siis mõnel näitusel või kogunemisel kindlasti. Kuna sellest autost pole just avalikult siiani palju kirjutatud, siis aeg on see viga parandada. Seda enam, et 2016 aasta Stancestil tegi just Olari turbotellis puhta töö. Uurisingi Olari käest, kust tuli mõte soetada omale ratastel taevasinist värvi telliskivi ning kuidas on näinud välja siiani kogu tema käänuline teekond selle kivikoormaga.
S: Räägi natuke endast. Kes Sa oled ja kust Sa tuled? Mis on Sinu suuremateks hobideks?
O: Olen Olari, sõpradele Ollu või lihtsalt Oll, kuidas kunagi. Pärit Lõuna-Eestist, hetkel elan Tallinnas. Hobideks Volvo ja fotograafia.
S: Kuidas leidsid enda tee stance-kultuuri ja LowLiferi juurde? Kas tee sillutamisel oli sul eeskujusid Eestist või mujalt?
O: Algus, kui sain juhiload ja hakkasin igapäevaselt autodega liiklema, oli minu jaoks teemas ka kerge madaldus. Lisaks käis mulle pidevalt pinda üks sõber, kes andis mõista, et Volvot on vaja lasta madalamaks jne. Kuigi algul olin sellele ideele kategooriliselt vastu, sest mul oli asjadest teistsugune arusaam kui praegu, et Volvot tuleks säilitada originaalina, siis mingihetk sai selgeks, et see auto ei ole selleks piisavalt hea. Rääkides eeskujudest, siis suuri eeskujusid pole mul kunagi olnud. Eks stanceworksi ja muid suuremaid stance-teemalisi lehekülgi sai aegajalt ikka kiigatud.
S: Kuidas jõudsid enda praeguse autoni? Millest selline mõte võtta projektiks eestlaste ja muu euroopa (ei pea silmas siin Rootsit ega Norrat) jaoks küllaltki ebatavaline toorik? Kui alustasid, siis kas oli Volvole teisigi alternatiive?
O: Olen alati olnud autodega seoses vanakooli vend, sest ma lihtsalt jumaldan vanu autosid. Alguses oli plaan, et ostan omale ühe W123 sedaani. Nähes, et ühel mu tuttaval oli ka selline Volli nagu minul praegu, siis tekkis uitmõte, et vaataks palju sellised Volvod üldse maksavad. Ainus müügisolnud sobiv kanditaat oli olematu raha eest saadaval mu enda kodulinnas – Elvas. Nii see Volvo mu õuele veereski. Sel hetkel ei ostnud ma seda suure stance-projekti ideega, vaid lihtsalt oma esimeseks autoks, millega ringi kulgeda.
S: Räägi enda autost, millega on täpsemalt tegu. Mark, mudel, valmistamise aasta. Millised on suuremad modifikatsioonid, mis oled läbi viinud?
O: Tegu on 1983. aasta Volvo 240 sedaaniga, mis originaalis karburaatormootoriga. Alguses vahetasin selle täispritsega mootori vastu, hiljem tuli juba turbomootor. Praegu ongi kasutusel tagasihoidlikus seades stock konditsioonis 2.3 liitrine rida 4 (B230FT) turbomootor, millel 121 kW.
Vedrustuseks on ees custom coiloverid, mille amordipüstak on lühemaks tehtud. Taga on coili vedru reguleerimismutritega.
Salong on siiani põhimõtteliselt puutumata, vaid natukene olen moderniseerinud audiosüsteemi. Algne rooliratas vahetatud Nardi Classic rooli vastu. Istmed on originaalid, kuid tulnud USA turule toodetud auto pealt. Minu silmale on need ilusama kangaga võrreldes nende taburettidega, mis sellel autol tehasest kaasa pandud olid.
Rääkides veel välimusest, siis nina on vahetatud võrdlemisi haruldase GTX iluvõre ja tulede vastu, mille kohta võib ka öelda, et need on USA turu tuled.
S: Kui kaua oled nüüdseks enda autot ehitanud?
O: Olen algusest peale pidevalt millegi kallal nokitsenud. Seetõttu võin ka öelda, et kogu viie ja poole aasta jooksul, mis seda autot omanud olen, on pidevalt midagi järgiaidatud või muudetud.
S: Kas Sul oli ka mingisugune visioon enne ehitamise algust, et milline peaks auto lõpuks välja nägema? Kui jah, siis kui palju praegu valmisehitatu erineb sinu esialgsest kuvandist? Kas on olemas mõni selline häiriv faktor, mida tagant järele mõeldes kindlasti täna teisiti oleksid teinud?
O: Tegelikult ei ole mul olnud algusest peale mitte mingisugust visiooni selle auto suhtes, kuna ehitasin teda jupp jupi haaval. Kui keegi oleks alguses mulle neid samu pilte näidanud praegusest autost ja öelnud, et näe Olari, sinu auto näeb viie aasta pärast välja täpselt selline, siis ma ei oleks seda inimest uskunud. Häirivaks faktoriks on hetkel 2012. aastal tehtud keretööd. Uuesti tehes teeksin kindlasti paremini. See oli esimene kord, kui tegin keretöid ja kippusin kiirustama. Nüüdseks on mul kogemusi rohkem ja oskan nautida kogu autoehitamise protsessi.
S: Kas vahetevahel on tulnud tunne lüüa kogu projektile käega? Müügimõtteid?
O: Käega löömise mõtteid on ikka olnud, kuid need olid pigem sellised, et las Volvo mõtleb garaaźinurgas oma jonnimise üle natukene järele, misjärel vaatame edasi. Tõsiseltvõetavaid müügimõtteid pole kunagi olnud.
S: Räägime nüüd kõige olulisemast. Kuidas jõudsid ideeni teha endale ise veljed? Mis Sind motiveeris? Kust hankisid selle jaoks teadmisi?
O: See idee tuli nii, et sattusin aastaid tagasi ühe poolakate facebooki lehele, kes tegid täiesti lambi velgedest kustom kolmeosalisi velgi. Nähes sealt, kui palju annab ikkagi velje disainile juurde polditud rant ning kui ägedad on lõpptulemused, siis tekkis ka minul loll unistus, et võiksin kunagi endale ühe jooksu kolmeosalisi plekkvelgi teha. Ega ma too hetk ei uskunudki, et selle tegelikult ka ära teen, vaid see oli pigem lihtsalt unistus.
Ükshetk olid valget värvi laiad plekid end ära ammendanud ning hing ihkas ka toll suuremaid velgi. Korraks oli mõttes minna lihtsama vastupanu teed – laiendatud 17“ plekkveljed või BBS Style 5’d. Kuna Style 5 ümbermuutmine minu Volvo jaoks tundus piisavalt mõttetu ettevõtmisena, siis jätsin selle plaani katki. Mõni aeg hiljem tekkis müüki väga hea hinnaga jooks random 3-osalisi velgi. Kuna velje teema oli piisavalt aktuaalne sel hetkel, siis mõtlesin et tühja kah, teeme siis juba kohe ära. Mind motiveeris see, et lähiriikidest tõenäoliselt samasugust jooksu velgi ei leia ja olin kindel, et need sobivad oma olemuselt väga hästi Volvo alla. Teadmisi kuskilt ammutada polnudki. Võtsin probleemi ette, et kuidas plekkveljest võiks keskosa saada ja hakkasin seda loogiliselt lahkama ja leidsin lõpuks mingisugused variandid, kuidas kogu protsess välja võiks näha.
S: Kirjelda mõne sõnaga nende kustom-velgede valmimise protsessist. Kuidas ja milliste teadmistega alustasid? Millised olid suuremad verstapostid kogu protsessi juures?
O: Kogu protsess oli tegelikult „pain in the ass“, sest teadmisi ei olnud ja lisaks kulutas aega, raha ja närve ka õigete inimeste leidmine, kes suudaksid aidata nii teadmiste kui tehnikaga (tööriistad, treipingid). Lisaks makettide valmistamine, et saada aimu, kuidas detailid omavahel üldse kokku sobivad. Kokkuvõttes oli kogu protsessi kronoloogia järgmine: kolmeosaliste doonorvelgede soetamine > plekkvelgede soetamine > lisamaterjali soetamine plekkvelgede keskosade muutmiseks > plekkvelje lahtilõikamine ja ettevalmistamine > plekkvelje jaoks lisa rõnga treimine > kokku keevitamine > üle treimine > aukude puurimine > poleerimine ja lakkimine > kokku ladumine.
S: Võib öelda, et oled enda autoga küllaltki palju juba saavutanud. Stancest 2016 kolm auhinda, lisaks hulgaliselt tunnustust välismaalt, eelkõige Soomest ja Lätist. Kuidas leiad motivatsiooni siit edasiminemiseks? Või kavatsed nüüdseks lihtsalt jääda valmisehitatut nautima?
O: Eks see tähelepanu ja tunnustus annabki motivatsiooni edasiminekuks. Volvoga on veel mõned arved klaarimata, enne kui ise 100% rahule võiksin jääda.
S: Kui see nüüd ei ole saladus, siis milliseid modifikatsioone plaanid järgmiseks hooajaks?
O: Plaanid on aidata natuke mootorit järgi. Lisaks on mul soetatud 2 korvistet, millele võiks paigaldada uue kanga. Ka tagumisele istmele. Mõtted on mul olemas ja kavatsen ka selle ise ära proovida. Ilmselt tuleb hakata ehitama ka pruudi autot. Lisaks on ka mu daily-driverile coiloverid ja veljed ostetud. Pole ka maha matnud ideed W123 Mercedesest, kuid see on siiski kaugem tulevik.
S: Kui Sul oleks midagi võimalik meie stancekultuuris muuta, siis mida?
O: Tahaks, et me oleks kuidagi rohkem aktiivsemad. Varem mulle tundus, et on koosolemist ja ettevõtmisi rohkem, sest käidi rohkem üritustel jne. Viimasel ajal jääb asi aina rohkem soiku. Mitte, et ma ise nüüd mingi muster lowlifer selles osas oleks.
S: Kui Sul oleks võimalik ühe Lowliferi klubi liikmega enda autot ära vahetada, siis kellega?
O: See on väga raske küsimus. Foorumis on väga palju selliseid autosid, mis kuuluvad minu jaoks ülivingete autode kategooriasse, kuid sellest hoolimata endale neid ei tahaks. Suure tõenäosusega see mingi vanakoolikas oleks, näiteks Raineri BMW 635CSI (E24) või Toivo BMW 750 (E32).
Auto: Volvo 244 BF
Mootor: 2,3 liitrine turbomootor (B230FT)
Veljed: Custom 3 osalised poleeritud plekkveljed. Ees 9,5×17, taga 10,5×17.
Rehvid: Ees: 195/45 R17, taga: 205/40 R17.
Vedrustus: Custom coiloverid
Saavutused:
Stancest 2016
Motoshow 2016
HTG Custom Show 2013
Kui jõudsid lugemisega nüüd siiamaani, siis võta teadmiseks, et tagumine aeg on hakata pingutama kingapaelu, et olla joonel Stancest 2017 üritusel.