Minu armastus autode vastu sai alguse tänu minu varalahkunud isale, kelle elukutse tõttu olin päevast-päeva ninapidi autode läheduses. Koos tegime ka esimesed sammud minu enda autode ehitamise suunal. Alustuseks sai soetatud Lada Samara ning aastaste vahedega seejärel VW Golf mk2 GTI 8v ja VW Golf mk2 GTI 16v. Need autod olid kõik minu vaprad ratsud rahva- ja noorteralli radadel. Noorte aeg sai läbi ja jätkamine ei tundunud enam majanduslikult võimalik. Sai maha müüdud 16-klapine mk2 ja otsitud midagi ökonoomsemat ja viisakamat, millega igapäevaselt kodu ja kooli vahet sõita. Selleks sai minu esimene nn. projektikas, VW Golf mk2 CL. Täiesti plank kaheukseline 1.6-liitrine liikur, millega ise olin esialgu ülimalt rahul. Ei läinud palju aega mööda, kui tekkis juba tahtmine pisut seda kaarikut “tuunida”. Alguses sai tehtud palju rumalaid ja mõned vähem rumalad ostud ja otsused kuid pärast nelja aastat oli tulemus üsna lähedal sellele, mis mulle meeldis … ja üsna kaugel sellest milleks see auto algselt mõeldud oli.
Kuigi ma ei osanud arvata, et kunagi selle auto maha müün, käis mingi hetk peast mingi klõps läbi ja auto oli müügis. Olles omanud kolme erinevat teise generatsiooni VW Golfi, siis tundus praegust autot otsides äärmiselt loogiline samm sama mudeliseeria kolmas versioon. Pärast mõnda aega otsimist leidsin 2009. aasta novembris järjekordse Golf CL’i. Vaatamas sai käidud erinevaid uhkema varustuse ja mootoriga autosid, kuid see oli üks vähestest, millel karpidest näpud läbi ei läinud või midagi konkreetselt kõveralt küljes ei istunud. Ei olnud, ega ole ka praegu see auto mingi musternäidis, kuid tol hetkel oli üks viisakamatest mida minu rahakott kannatas.
Tegemist oli vist kõige kõrgema Golfiga, mis tehasest välja on veerenud. Aga see väga ei morjendanud, kuna eelmisest autost jäi alles terve veermik (KW esimesed coilid koos Koni Sports amortidega + Jom’i -80mm-1tiir koos Koni amortidega). Möödusid mõned nädalad, kui auto istus kindlamalt maale lähemal ja merehaiguse oht vähenes oluliselt.
Sellisena veeres masin terve 2009/2010 talve. Ainukese muutusena paigaldasin mingi hetk esimesed OEM udukad, valged suunad (mis vahepeal vahetusid kollastega pea iga nädal) ning talve lõpu poole said soetatud veljed, mida kevadeks alla panna.
Talv nägi kurja vaeva, et mu esilisa retsimisega mind rivist välja lüüa, kuid ilmataadil see ei õnnestunud. Tuli kevad, veljed said valmis, auto läks madalamaks ja olin valmis suvele vastu minema. Velgedeks siis Borbet’i Type SH, milledel läbimõõtu 16 ja laiust 7,5 tolli. Erinevate flantsikombinatsioonidega õnnestus kevadeks stance üsna rahuldavaks saada. Suve jooksul sai veel läbi viidud üks swap, mis oli mõtteis juba enne auto ostmist. Mõte oli, et kui üldse mk3, siis Vento ninaga ja kui üldse Vento nina, siis alguse mudelite võrega. Suve lõpuks sai läbi erinevate seikluste see nina lõpuks autole külge ja võis selle hooaja lõppenuks lugeda.
Juba sügisel hakkasid peas keerlema mõtted, et mis saab järgmine aasta? Kuna oli mingil põhjusel asja Järve lammutusse, siis meenus, et kunagi olid seal ühed päris omapärased W140 kerega Mersu veljed müügis. Nii jutu jätkuks küsisin, et kas need on veel alles. Mul võeti särgiservast kinni, lohistati läbi ladude mööda erinevaid korruseid kui järsku olime riiuli ees, kust üle teiste velgede poolkükakil pidi välja urgitsema jooksu neid samu velgi, mida kunagi olin nende kaupluse leti ääres tolmu kogumas näinud. Tegemist põhim. uhiuute velgedega, milledel laos sesimisega erinevaid värvikahjustusi tekkinud. Lõime käed, et tulen nädala pärast neile järgi kui rahaseisud kindlamad on. Ma pidasin vastu täpselt 2 päeva. Siis sõitsin juba nägu naerul nendega kodu poole.
Tegemist siis W140 kerega S-klassi velgedega, mille gabariidid 16×7,5 tolli ja ET’d 51mm jagu. Kuna aga veljed on 5×112 auguvalemiga ja minu CL’l oli poldiauke 4 ja needki 100mm’se diameetriga ringile jaotatud, tuli välja mõelda plaan, kuidas need alla sobitada. Kuna välismaalt mingite spetsiaalsete adapterite tellimine oleks liiga lihtne olnud otsustasin ümber ehitada terve pidurite mängu. Ette said paigaldatud 280mm ketaspidurid, kuid mitte laia GTI sillaga, vaid erinevate Volksude juppe kombineerides sai kogu süsteem ehitatud kitsa CL silla peale. Nii on mu autol all Passati käändmikud, Golf 3 GTI suportid, rummud, veovõlliotsad ja ümber puuritud G60 Corrado kettad (poest ideaalselt sobivaid kettaid osta ei ole võimalik). Tagumiste piduritega läks asi lihtsamalt. Sinna sa ostetud lihtsalt Golf 3 GTI laagrivõllid, suportid ja kettad. Terve selle komplektiga sai Golfi poldivalemiks 5×100, kuid veljed sinna otsa ju endiselt ei klapi. Selleks sai juurde soetatud taha 25mm ja ette 21mm RH 5×100->5×112 adapterid, millega sai ka velje ET üsna inimlikuks muudetud. Talve jooksul soetasin endale ka JOM’i tagumised coil-overid, et lume sees natukenegi produktiivsem olla. Kevad jõudis kätte ja sellega talvised ehitused ka piirdusid. Suverattad alla ja, kuna käsil oli veel kõrgkooli lõpetamine, sai tühjade taskutega turbonuudlite krõbina saatel suvele vastu vuratud.
Nagu näha, siis talv 2010/2011 tegeles esilisa hävitamisega usinalt edasi. Kevad-Suvi 2011 erilisi uuendusi autole ei toonud. Sai tegeletud esimeste koobaste rullimisega, kuna mingil äärmiselt veidral põhjusel ei mahtunud rattad päris korralikult koobastes keerama. Suve jooksul nautisin peamiselt autoga sõitmist ja kogusin tasapisi mõtteid, mis võtta ette järgmisel talveperioodil. Tohutu kihk oli ette võtta mootor. Nii sai augustis endale ligi võetud hea sõbra käest üks 1.8-liitrine kuueteist ventiiliga Volksu mootor. Siiani kahetsen, et 6 aastat tagasi see 16-klapine GTI maha sai müüdud. Aga mis sitasti see uuesti.
Olemas on ka uus sisu uueks hooajaks, kuid midagi peab jääma teistele ootamiseks ka. Mootori koha pealt ei tahaks samuti midagi lubada. Teen nii kuidas jaksan ja kui läheb kõik õnneks, siis ehk kevadeks või suve alguseks saab uue jõuallika kaane alla ära tõsta. Millises konfiguratsioonis .. see jääb ka minu jaoks üllatuseks. Kes on huvitatud auto progressist, siis hoidke silm peal Lowliferi kodulehel ja facebooki fännilehel.
Lõpetuseks väike enne-pärast pildike, kuidas mõjub sillatalale poolteist aastat (suvi 2010-sügis 2011) pisut standardkõrgusest madalamalt veeremine.