On reede õhtu, sõber Sassu helistab, et temal sai oma tehasevälimusega 5-seeria BMW-ga sõitmisest villand ja tal on homme natuke abi vaja. Põhjus lihtne – nimelt kuu aega tagasi Lowliferi sünnipäeval käinud madalat 19″ veljega E39 nähes, otsustas mees lõplikult: “Ei, ma pean ka ikka enda veljed ja coil‘id kiiresti alla panema”. Nüüd ootavadki 19″x9″ ja 19″x10″ veljed oma balloon-tüüpi rehvide asemel madalamaid ning samuti ka flantse. BMW X5 alt pärit Style-132 vajab ette 40 mm ja taha 30 mm flantsi, et nad auto alla kenasti jääksid. Aasta tagasi Lowliferi sünnipäeval, oma endise tumerohelise E36’ga limbos saadud esikoht on ka vihjeks, et tulemas on taas tiheda istumisega igapäevane sõiduvahend. Jah, masin ei saa valmis küll üle öö ja detaile ostetakse jupikaupa, kuid kindel suund on silme ees, mille poole ka liigutakse. Tänase postitusega teengi siinsetele lugejatele selgeks asjaolu, et kellelgil meist Lowliferitest pole rahakott puuga seljas, et kõik jupid hiireklõpsuga kuvari taga ära tellida ja lasta esinduses külge panna.
Uus ja vana amordipüstak. Vähemalt minu jaoks üks suuri plusse miks coiloverite peale üle minna – jääb ära see paganama jant nende vedrutõmmitsatega. Ehk väga-väga halvasti minnes on tõmmitsa vahelt pääsenud vedrust võimalus garaaži lakke uus auk saada ning mälusoppi juurde jälle üks närvikõdi pakkunud olukord. Õnneks seekord ei juhtunud kumbagi. See lausa kohutav fitment saab tänu nendele kollastele viguritele juba natukene paremaks. Tegemist tuntud Saksamaa tuuningjuppide tootja “FK” toodanguga. Coiloverid kuuluvad antud firma odavama otsa gruppi ning kannavad nime “AK-Street”. Hinnaklass on neil ka vastav – 200€. Sama vedrustuse peal on ka eeskujuks olev E39. Erinevalt Sassust, kes seda kuivas ja tõstuki peal tegi, vahetati teise masina vedrustust sõna otseses mõttes Lasnamäel majade vahel. Ka Statoilis juukselakiga rehve peale venitada pole seal kandis mingi eriline nähtus.
Vahepeal aga vooris rahvast juurde. Kõik tulid muidugi Sassule sõbralikult appi ropendama ja pealt vaatama. Auto oli tõstuki peal olnud juba üle 3 tunni. Tavapäraselt oleks kogu amordiringi vahetus juba tehtud, kuid Sassu tegi E39 puhul seda esimest korda ning tasa ja targu. See vähestest Eesti tänava Subarust, millel boyracer-liku blowoffi pole, on saanud külge uued huvitavad vigurid – Hella signaalid. Iluvõre vahelt paistvad kaks valget rõngast. Sellele niigi haruldasele eksemplarile on patt üldse midagi originaalist rohkem juurde kruvida.
Tagasi garaaži. Vaest päevakangelast ei saanud ka nälga jätta. Vaata kui suure isuga sööb, isegi viivuks poseerida polnud aega. Kohalikust burgerimekast toodud kehakinnituseta oleks ta nende vedrutõmmitsate käsitsi kruttimisega juba varsti sossu olnud.
“Jouki jou, aga ma sain täna teist korda onuks”. Eks see võis ka põhjuseks olla, et Sassul asjadega nii kaua läks, sest tähistamiseks poest toodud humalatoode pani kiiremini liikuma suud ja kella, aga mitte käed.
Kui Sassu oma esimesed 40 mm flantsid ja alla läinud uued coilid välja tõi, tuli ka mul auto nokitsemise isu peale. Viskasin Audi kapotialt koonusfiltri minema ja panin originaalasjad tagasi. Küsite miks? Sest märgatavat jõulisa sealt ei saavutanud ning selle blowoff/sutsklapp/lekkeklapp häälega segi aetava bypass klapi hääle saab väga eduliselt ka originaalfiltrikarbiga tekitada. Pealegi näeb kapotialune nüüd viisakam välja. Samal ajal meie hea sõber Taavo, kes tegelikult selle maja-garaaži peremees on, oli aga suveks asjad kokku pakkinud ja Horvaatiasse tõmmanud. Hoidis siiski kaugel maal enda valduses toimuvaga kursis läbi Facebooki live-ülekande. Härra ise nokitses samal ajal meist üle 2000km eemal oma äsjasoetatud lumivalge E30 kallal – ropendas rohkem kui Sassu, sest temal puudusid tööriistad. Soovitasin küll “Google Play”-st tal näpitsate äpp laadida, kuid ka pika proovimise peale see ei õnnestunud. Kell oli saanud 22, esimesed amordid olid vahetatud ning üks tagumistest juba käes.
Rahvast saabus juurde. Aigi ja Toivo pere saabus oma pereautoga – pikema teljevahega V12 mootoriga seitsmene.
Sassul polnud tuju veel langenud. Käes oli tagumiste püstakute aeg.
Pealt oli vaatamas ka boss bossi masinaga ehk Hr. “Lowdog” Hugo tsillis legendaarse Panda Pauli Mossega. Nurgas ootab seegi masin omale uut rooli ning Toitsi hirmsal soovil ka tagumisi laiemaid velgi.
Kes garaažis enam tarka nägu teha ei viitsinud, käisid toas Playstationi taga rooli keeramas ja Nürburgringil isiklikke aegu parandamas.
Igasugu laigulised-läikivad masinad käisid sel toredal laupäeval hoovi pealt läbi. Kuid Sassu ei andnud alla ning kell 2 öösel, poolikult kokku pandud salongiga, sai ta uhkelt koju sõita oma uue vedrustusega. Järgmine päev kontaktides oli härra väga rahul oma auto uue vedrustusega ning teatas, et ka sillad jäid vaiksemaks – superluks, nagu mul kombeks öelda. Möödus paar päeva kui Sassu helistas: “Esimese adapterid treiali käest kätte saadud ja rehvid kohal, kas lähme paneme õhtul rattad alla?”. “Loomulikult”, vastasin vaid. Algas madalate autode tavaline jant tõstuki peale saamisega – tõstukikäpad vs. puuklotsid. Aga kaua ma siin ikka pajatan tehtud tegevuste üle ja näitan nurgatagant tehtud pilte. Õnneks ei hakka ma teid traumeerima piltidega, milline see auto enne stancemist välja nägi.
Kuna ise läksin põhjanaabritele külla ja külastasin nädalavahetusel NPS Big Meet ’14, siis helistasin sõber Reijole, et ta teeks mõni õhtu paar kiiret asjalikumat pilti Sassu bemmist. Siin on teile siis lõpptulemus.