Kaheksanda juuni hommik kell 8.00, Lowliferi sünnipäeva alguseni oli jäänud kõigest 2 tundi. Piisav aeg, et end maast lahti ajada, kõht täis süüa ning autot pesema minna. Aknast välja vaadates tundus viimane küll totaalselt mõttetu tegevus olevat, sest öö läbi oli taevast mõnuga vihma alla kallanud ning puhta autoga Piritale jõudmine oli sama reaalne nagu minul ühe karteriga terve hooaeg ära sõita. Läbi vihma sõitsin Smartwashi poole ning oh näe, ei olnudki järjekorda. Ilmselt ükski teine normaalne inimene peale minu ei lähe paduvihmaga autot pesema. Õnneks tuli Ronald oma Scoobyga ka sinna, kui olin just lahkumas ning tundsin ennast natukenegi normaalsema inimesena. Sünnipäevapaika jõudsin kõige esimesena ning jäin teisi ootama. Tegelikult oli üks noor fänn isegi enne mind kohale jõudnud, jalutas vihmavari käes mööda memoriaali kaldteed. Meie esimene paadunud fänn?
Vaikselt hakkasid inimesed saabuma. Saime katusealused püsti pandud ning esimesed autod pargitud. Õnneks jäi vihm ka järgi ning lootus päikest pilve tagant piilumas näha kasvas iga minutiga. Vihmavaba hetke kasutasime autodele vihma, pori ning kehvade teede koostöös tekkinud “sõjahaavade” likvideerimiseks.
Mõne tunni möödudes oli meie sünnipäeva ala autosid ning uudistavaid inimesi täis. Kaspar ja Ronald viisid sedapuhku läbi intervjuud autoomanikega, uurides kõige huvitava kohta, mis silma paistis. Räägiti, mis siiani autodega tehtud, mis tulevikus plaanis ja nii edasi. Häid ja tasemel autosid on hakanud iga aastaga aina juurde tulema ning lõigatud vedrudest on jõutud märksa tehnilistemate lahendusteni.
Nagu näha ka Hendriku lahtisest E36’st, ei ole piirdutud ainult auto välimusega, vaid ka sisu on “järele aidatud” ning on lausa omaette meistriteos.
Intervjuud tehtud, algasid mängud. Kokku oli mänge meil neli. Selgitasime välja kiireima keermelati keerutaja, parima parkija, parimate teadmistega naisterahva ning limbokunni. Keermelati mäng nägi välja selline, et on omavahel paarid, kes võistlevad. Maas on klots, mille sees pikad keermelatid ning ülevalt pidid hakkama mutrit peale keerama seni, kuni jõudsid lõpuni välja. Easy-beasy-Japanese. Juba esimene keermelati mäng oli nii pingeline, et rahvas elas metsikult kaasa. Nii head comeback’I polnud ammu näinud ning sellisest kaotusseisust väljatulemine nagu paremal pool olev noormees tegi, nõudis suurt pingutust.
Parimaks keerutajaks osutus Georgi.
Parkimismängus oli vaja teha vasakule poole külgboks ning saada rattad võimalikult “äärekivi” lähedale. Korrigeerida oli lubatud ainult ühe korra. Kaugust äärekivist mõõdeti kaugemast rattast. Seejärel oli vaja sõita eesolevale toolile nii lähedale kui võimalik ning tagurdada taga olevale toolile nii lähedale kui võimalik. Mõõdetud sentimeetrid liideti kokku ning väikseima summaga võistleja võitis. Parkimismängu demos tegi Kaspar nii mõnelegi silmad ette, ise samal ajal mikrofoni käes hoides ning jutustades.
Piku otsustas asja eriti keeruliseks ajada ning oma tööbussi toolide vahele ning võimalikult äärekivi lähedale parkida. Loomulikult selgus hiljem, et tegu petisega, kuna tööbussil on tagurduskaamera.
Üks Kaspar oli oma nurgaga eriti optimistlik.
Võitjaks osutus aga väga napilt Meinhard oma blacked out E36 Touringuga.
Naiste jaoks mõeldud mäng oli vägagi tehnilist teadmist nõudev. Lahti tehti turbomootoriga auto kapott ning kohtunikud hakkasid ütlema mootoriruumi kuuluvate osade nimetusi, mille peale naisterahvad arvama pidid, kus see asub ning näpuga näitama.
Mängus osales isegi ka juhuslike möödakäijaid.
Kõige targemaks osutus Julia.
Limbo mäng on lihtne – paika pannakse mingi kõrgus, mille alt autod hakkavad läbi sõitma. Igas voorus lastakse latt madalamale ning edasi pääsevad need, kes sealt alt läbi mahuvad.
Mängus oli palju tasavägiseid autosid. Mõnel läks vaja lisaraskust, et alt läbi pääseda, sellisteks puhkudeks on meil abiks Toivo ja Mattias, kes oma suurte kontidega auto madalamale suruvad.
Mängu parimaks osutus mattroheline Mazda MX-5.
Kes mängis muusikat, kes vaatas pealt, Piku pidi aga unega võitlema, sest oli öö läbi oma autot laiguliseks kleepinud.
Rahva kõige suuremaks üleskütjaks oli aga meie ühe klubilise VIP-style Lexus LS400 UCF20, mida suurem osa inimesi oma silmaga varem näinud polnud. Auto “istus” maast mõne millimeetri kõrgusel ning liikumist saatis pidev kraapimisheli. Õhkvedrustusel? Ei! Auto on staatiline ehk nii ongi, kuidas paistab. Õhkvedrustusest loobus omanik juba aastaid tagasi. Viltuseid rattaid vaadates hakkas nii mõnigi kukalt sügama ning mõtlema, kuidas see üldse võimalik on. Ainukene täkk keset paljusid jääkarusid.
Platsil ringi vaadates oli hästi ning maitsekalt tehtud autosid nii palju, et naeratus tuli pidevalt näole.
Retromaailma olid esindamas mõned huvitavad autod nagu näiteks Lada 21033, BMW E12 ja Opel “Maailma”Rekord.
Tore oli ka näha, et naisterahvaid oli kohale tulnud ning mõni eriti efektse liikuriga nagu näiteks Julia oma Mini One’ga.
Oma eelmise aasta osalejate arvu lõime ka üle ning tegu oli igati korda läinud üritusega. Ja nüüd auhinnad. Auhindu oli meil sedapuhku neli – People’s Choice, Best Wheels, Best Fitment ja Special Prize.
Parima velje tiitli sai Silveri Audi A4 B5, millel all 18” Audi A8 Gullideckel veljed.
Parima fitmendi tiitel läks Ken’i BMW E36 328i’le.
Rahva lemmikuks sai täiesti vaieldamatult terve väljapaneku ainuke ning terve Eesti ainuke VIP-style liikumist esindav Lexus UCF20. Ja eriauhind läks sel aastal Hendriku BMW E36 Cabriole, millel custom alcantarast ning nahast sisu. Kui üritus kella 17.00 ajal läbi sai, siis suundusime klubilistega Kakumäe randa. Emotsioonid kõigil laes, asusime grillima ning muljetama. Kaspar Orasmäe tegi veel viimased järelkaja intervjuud ja küsis üldiselt väga rumalaid küsimusi.
Niimoodi see Lowliferi järjekorras kolmas sünnipäev möödus. Autod – mega! Seltskond – äge! Kohtume taas järgmisel aastal ning siis loodame näha veel kõrgemat taset ja suuremat osalejate arvu!
