Kui peaksin valima, kes väärib 2014 aastal tehtud töö eest tiitlit, siis oleks see kindlasti Ingo oma BMW E46 318 „M3“ sedaaniga. Kui mäletate, siis kevadel andsime parima üllataja tiitli Juhanile, kiirelt ja salaja tehtud töö eest tema punase 1991 aasta Honda Civic EF’ga. Tema puhul tehti kõigest kahe päevaga enne “Avalaksu” sõna otseses mõttes koletisest kaunitar – auto pleekinud punasele värvile tehti üle keskmisest korralikum poleer ning uued veljed sätiti tihedalt koopaga silmitsi. Ingo puhul aga asjad nii kiirelt ei käi, sest tema võttis oma auto ette palju radikaalsemalt kui “poleer+fitment“. Etteruttavalt võiks öelda, et siinkohal oleks sobilik kasutada klassikalisi sõnu – kaua tehtud kaunikene.
Ingo mõtteviisiga inimesed meeldivad mulle – niinimetatud perfektsionistid. Sa teed head tööd, pikaajaliselt ja korralikult, kuid sa pole ise oma tulemusega kunagi päris rahul. See on minu arvates edasiviiv jõud. Teine aspekt on muidugi kriitika meel. Kuid see võib olla ka kohati liiga karm. Toon lihtsa näite. Sel sügisesel päeval, kui olime pildistama jõudnud, paar ringi juba ümber auto teinud ja velgedeni jõudnud, ütles Ingo: „Ei, ära tee siit nurga alt pilti, mul on rehvid liiga mustad“. Rehvid!? Järgmine hetk…
… just nimelt, ta läks autot üle lakkuma. Tegelikult oli ta mind oodates saanud tabamuse kajaka käest. Ja nüüd ta lükkas maha viimaseid pritsmeid, mis ennem kahe silma vahele olid jäänud. Ingo liigutusi nähes tundus mulle, et terve auto oli seda jama täis. Ehk saate nüüd aru mis suhtumisega inimesega tegu on ja usun, et see väljendub väga hästi ka tema autos. Kuid hakkame päris algusest peale…
Kuidas see auto ehitamise ABC välja nüüd näebki. Leiad sobiva auto toorikuks, ostad madaldamiseks meeldivaima vedrustuse, sobivad veljed, nende peale rehvid mis alla mahuks ning lõppviimistlusena mängid flantsidega, et kogu kompott hea fitmendi saavutaks? Ingo murdis aga rutiini ja ostis kõigepealt sobiva auto, seejärel leidis täiesti juhuslikult tuttava garaaži nurgast „täiesti tavalised“ veljed ning hakkas autot hoopis nende järgi ümber ehitama ketaslõikuri ja keevitusega.
Tükk-tükk haaval lõigates, keevitades, lihvides, veelkord lihvides ja pahteldades hakkas auto ehitus vaikselt liikuma soovitud M3 välimuse poole. Kuna tehasest selliste laienditega sedaankere ei tehtud ehk siis kere juppe saada pole, tuli kõik teha ise. Et mitte raisata raha uhke „kühmuga“ M3 kapotile, tehti ka see käsitööna. Kokkuvõttes läks asi Ingole omaselt päris täpistööks ära.
Isegi väljalaske otsad meisterdas mees ise puidust rakise vahel valmis. Siinkohal saab ta küll rahuliku südamega oma kuldseid käsi kiita ja öelda: Built not bought !
Ülejäänud väljalaske keevitamisel pidas ta mõistlikumaks juba kogenumalt Toivolt abi paluda, kes ise tulihingelise Bayeri toodangu austaja ja remontijana kartis nii pedantlikult ehitatud auto kallal tööd teha.
Kogu kompott andis kokku ikka tõsise maasika meie linnapilti, kui täpne olla siis kollase maasika. Värvitoonide hulgast osutus valituks Phoenix Yellow värvitoon, mida on loomulikult kasutatud ka originaalis BMW E46 M3 toonivalikus. Värvivaliku julgust tuleb siikohal igaljuhul kiita. Valitud toon on iseenesest väga omapärane – kohati kollane, siis kuldne, mingi nurga alt veidi rohekas isegi. Kuldse sügise taustal töötab see igatahes hea kamuflaažina.
Vahepeal käidi auto jälle lapiga üle…
Duubel poltidega veljerant ? Ei, Ingo on lihtsalt oma preili abiga veljerandid hästi poleeri saanud.
Kes foorumit on jälginud, teavad või tundsid kohe kaugelt ära, et auto all on tegemist OZ Futura kolmeosaliste velgedega. Mõõdud on kohati isegi aukartust äratavad, ees 18×8.5 ET13 ja taga 18×10 ET19. Rehvideks Nankang NS2, vastavalt 215/35 ja 225/35. See peaks selgitama ka põhjuse, miks koobastega selline töö ette võeti. Vedrustuse tööd täidavad TA-Technix coiloverid, kust on parema fitmendi huvides eemaldatud leevenduvedrud ja esimestele amordipüstakutele on paigaldatud ka camber plate’d, et esiratta kalded paika saada. Tulemus – Fantastiline!
Mis kokkuvõttes autoga ära tehtud siis on? Pealt näha võib-olla ei tundugi, et see töömaht nüüd nii suur oleks olnud, kuid tegelikult on seda omajagu palju. Siin kohal ei hakka rääkima ei keretöödega kaasas käivas põhjaalusest roostetõrjest, ei põhjalikust veermiku juppide välja vahetamisest ega muust loomuliku amortiseerumise korrastamisest. Jääme välimuse juurde: juba tuttav käsitööna tehtud kapotikühm, M3 CSL stiilis esistange, kuid Ingo moodi väikse erinevusega, et ka paremal ääres on samasugune ümmargune auk. Esitiivad on laiendatud 20mm ning tagatiivad 26mm võrra. Samuti on kohendatud tagauksi, et need tagumiste rattakoobastega paremini ühtiks.
Tagaots pole ka autol puutumata jäänud: M3 stiilis tagastange, kus väljalaske vaheline osa on maha lõigatud ja varem mainitud käsitööna valminud väljalaske otsad. Ning kõige krooniks, minu arvates üks iseloomulikumaid asju, mis annab väga palju välimusele juurde – M3 CSL‘i stiilis tagaluuk. Loomulikult ei saa mainimata jätta ka molekulideks lahti võetud OZ Futura velgesid ja nende taastamist.
Kogu pildistamise vältel oli Ingo ise selline tagasihoidlik ja napisõnaline. Väitis korduvalt, et ei ole midagi nii erilist, palju on vaja veel teha, päris valmis pole ning pisivigu leidub liiga palju. Ideid aga pidi jätkuma, mis suunal edasi liikuda. Ilma suuremate muutusteta on veel ju salong ja mootoriruum. Arvestades praegust projekti käekäiku, on lootust, et nii mõndagi põnevat on nendega veel tulemas. Siinkohal soovin Ingole sellel pikal ja kulukal teekonnal jätkamiseks raudset närvi, teistele suureks eeskujuks olevat pedantlikust, ning et see pikaaegne korralikult asjade ehitamine teda ära ei tüütaks.