Ilmselgelt on igale “Lowliferi” persoonile tuttavad tema masina kohta käivad laused: “miks ta sul nii madal peab olema?”, “kus sa sõidad sellisega?”, “sellega ei pääse ju kuhugi ligi” jne. Kõigile neile lõpututele küsimustele lisaks olen juba üle kuu aja pidanud vastama veel ka küsimusele: “miks sul katuseraam katusel on?”. Natuke lootusetu on autovõõrast inimest minu teguviisi pooldama panna, sest katuseraamid suurendavad ju ainult kütusekulu ja otseselt ma midagi kasulikku nendega ei vea. Ühesõnaga, otsustasin asja “puust ja punaselt selgeks teha” ning paigutada katusele kelk, autoga samavanune ja kõigile lapsepõlvest tuttav – nõukaaegne raudkelk, loomulikult nende punaste puulippidega.
Päris omapärane tunne on vaadata tänaval ja liikluses mööduvate inimeste nägusid. Aastaid tagasi suvisel ajal suuski katusel vedades, võis pidevalt näpuga näitavate inimeste suu pealt lugeda: “vaata, tal on suusad katusel!!!”. Kelguga on täpselt sama lugu. Meeldiv on näha inimeste nägudes äratundmisrõõmu lapsepõlvest. See hea austusavaldusemaiguline tunne, kui juba kaks generatsiooni vanemad inimesed küsivad: “kas püüad sellist retrolikku stiili hoida oma katuseraamide ja kraamiga?”, on ilmselt see, mis mind VW Golf II’le ikka ja jälle neid katuseraame peale paneb ajama.
Aga tulles nüüd asjaolu juurde, miks mind üldse seda artiklit kirjutama saadeti, on selles, et see sama kelk sai täna tunda “Makita madaldust”. Vist ei pea väga selgitama, mida antud fraas tähendab. Eesmärk oli lihtne, kuna kelk ja auto on ühest ajastust ning oma robustsete ehituste poolest sarnased, oli vaja kelk samuti automoodi madalalt istuma panna. Ega’s midagi, prillid pähe ja relakaga kelgu kallale. Kui jalad olid küljest lõigatud, tuli kõige raskem koht kogu selle tunnikese kestnud protsessi käigus ehk “Kui palju siis madalamaks teeme?”. Lõpptulemusena sai lõigatud enam-vähem sama kõrgeks, kui kõrgel istub Golfi kõht ehk turvalised 7cm.
Asjad valmis lõigatud, oli aeg teda kokku keevitama hakata. Selleks ajaks, kui ma kelgu sõiduvõimetuks olin teinud, tundsid ka kõrvalviibijad juba vaikselt huvi mu askeldamise vastu. Minu plaan kelk “Kemppiga” kokku keevitada laideti kohe maha, liiga õhuke metall ehk raske ilusasti kokku saada. Selge, võtan elektroodi ja keevitan kokku, ka see mul läbi ei läinud, sest juba oli valmis pandud TIG keevitus (see millega roostevabadele materjalidele neid “mündiridasid” tehakse). Mulle öeldi “tahad ju korralikult teha?” ning muheda naeratuse saatel paluti kõrvale astuda. Keevitamisega lõpetatud, mõtlesin vigurit veel autoga sarnasemaks teha ning peale Hammerite värvi näol musta tooni lisamise sai ka “rauad” läikima löödud. Nüüd tuleb veel ainult raudadele läbipaistev lakk peale tõmmata ning lippidele uuenduskuur teha.
Sooviks siinkohal tänada härraseid abimehi ning ühte Lowliferi tegevusi jälgivat naisterahvast, kelle mõttevälgatusest see kelk sinna katusele üldse jõudis (sest sellel Jaanipäeval on teemapidu nimega “Jõulud”). Ainult kunstkuusk ei taha mul katusel väga ühes tükis püsida…