Täpselt kaks nädalat tagasi olid mõned meist juba üle lahe põhja pool. Teel Jämijärvi lennuvälja suunas, et jõuda ühele Soomes toimuvale iga-aastasele madalate autode, nende omanike ja muidu huviliste kokkutulekule NPS Big Meet ’14. Üritust korraldab sealne suurim stance‘ihuvilisi ühendav klubi No Pokemon Shit. Nende motoks on “Clean rides – good times” ja Big Meet tõestas, et nad oskavad väga hästi mõlemat.
Aga alustame algusest… Sellist pilti, kus Olari oma helesinise Volvo all, sees või vahel kuskil ronis võis näha põhimõtteliselt igal peatusel. Ja kuna Elvast Jämijärvile oli meie marsruuti pidi umbes-täpselt 600 kilomeetrit, siis neid peatusi ikka oli. Sellest võiks lausa eraldi postituse kirjutada, kuid lühidalt kokku võttes oli Big Meet’ile minek tema auto jaoks testisõit uue mootoriga ja omavalmistatud coilover‘itega. Esines probleeme erinevatest leketest kuni piduritorude murdumiseni, aga Volvot ei peatanud miski. Eriti, kuna abilisi oli nii palju – näiteks pidurite mure sai lahendatud nii, et Toivo võttis kaasa toruotste pressimiseks vajaliku tööriista, Siim võttis kaasa teadmised eksamilt, kus ta pidi hinde peale samasuguseid otsi tegema ja Olari oli kaval ja võttis reisile kaasa ühe offroad‘i mehe Eiko, kes lõpuks kogu suurema töö ära tegi.
Kui autod korras, kõhud ja paagid tangitud, saime nautida ilusat ilma ja häid teid. Kõigi lemmik oli ilmselt üks kurviline ja sile tee neljapäevaõhtuse ööbimispaiga juures, mis jäigema vedrustusega autode jaoks oli lihtsalt ideaalne. Ja siis veel soomlased arvavad, et me oleme hullud ja kuidas me üldse sõita saame oma autodega ilma õhkvedrustuseta… selliste mõnusate teelõikude nimel tasub staatilisel kõrgusel veereda küll, mis sest, et kodumaal see kohati kõige valutum tegevus just pole.
Reede õhtuks jõudsime kõik edukalt Jämijärvile ja esimese asjana võttis Olari loomulikult tungraua, tõstis auto üles, keeras ühe esiratta alt ära ja puges ise tekkinud koopasse jälle midagi parandama. Piisavalt efektne sisenemine tõi meie autode ümber muidugi terve hulga rahvast, kes juba varem kohale olid tulnud. Uutele ja vanadele tuttavatele tervitussõnad öeldud, asusime autosid läikima lööma, et saaks pärast parkimisplatsile ühe ilusa Lowlifer’i rivi moodustada.
Lowliferit esindasid oma autodega Olari (Volvo 244), Ruwe (Volkswagen Corrado), Kermo (Mazda MX-5), Kaspar (Renault Clio), Juhan (Honda Civic), Toivo (BMW 750ila), Ronald (Subaru Impreza WRX STi Type-RA V-Limited), Hendrik (BMW 328i Cabrio), Meinhard (BMW 318i Touring) ja Mattias (Audi A6). Ning jah, Ronaldi auto täpse nime ütlesime seal välja ka… Siim hakkas üsna optimistlikult sellega pihta, aga lõpuks pidi autoomanik ikka appi tulema. Pildilt ühes rivis muidugi kõiki masinaid näha ei ole, kuna tegemist oli üldiselt rohkem sotsiaalse koosviibimisega ja vähem autonäitusega ning näiteks Mattias ei saanud ürituse lõpuni meiega jääda. Ise olime enda väljapaneku üle muidugi kogu aeg päris uhked.
Nagu näha, siis tüüpilised tagasihoidlikud eestlased võtsid julguse kokku ja Olari julges näidata Volvo kapotialust, mis “pole ju veel üldse valmis” ning Ruwe julges näidata tema enda tehtud custom pagasiruumi sisu, mis “pole ju üldse eriline”. Viimase olemasolust ei tea veel ilmselt päris paljud meie klubilised. Neilt mõlemalt peame vist varsti auto käest ära võtma ja blogipostituste jaoks ja teile näitamiseks pildid tegema, sest nad ise vist jäävadki oma iludusi kogu aeg kritiseerima. Aga nüüd põhjamaiste vaatamisväärsuste juurde…
Osalejaid oli seal päris palju ja vaatamist rohkem, kui küll. Üsna hästi oli muidugi aru saada, millised autod olid õhkvedrustusel ja millised mitte.
Selle Acura logodega kaunistatud Honda Accord’i saabudes oli aga päris hea üllatus, kui peale parkimist auto täpselt samale kõrgusele jäi. Alates sellest, kui seda esimest korda nägin, sai see minu lemmikuks ja jäi kuni ürituse lõpuni. Kohtunikele meeldis ka, sest tulemuseks oli “Best Static”.
Domineerisid muidugi uuemad Saksa päritolu masinad, aga leidus ka vanemaid, jaapanlasi, nende kahe kombinatsioone ja ka igasugu muud huvitavat. Viimasel pildil olev Honda Civic oli igatahes ürituse kõige lärmakam auto. Aga kohal oli näiteks ka üks vana roheline Fiat 128 Familiare, millele omanik oli custom veljed teinud. Kaspari objektiivi ette see aga kahjuks ei jäänud.
Või see õhkvedrustusel ’60ndate Chevy C10 Fleetside, mis oli ainuke Ameerika raua esindaja. Kuna see omas üsna suurt laudpõrandaga kasti, muutus see hiljem sujuvalt lavaks, kui korraldajad hakkasid auhindu jagama.
Veljevalik oli loomulikult üsna edev. Enamik (kui mitte kõik) mitmeosalisi olid muidugi päriselt ka mitmest osast koosnevad originaalid. Lisaks eelnevalt mainitud custom Fiati velgedele olid ühe Mercedese all ise mitmeosaliseks tehtud peidetud poltidega veljed. Fitment oli selline siiski ainult parkides ja rahulikult kruiisides, sest vedrustus oli õhu abil lahendatud.
Autosid oli palju, rahvast veel rohkem ja auhindu kuus. Tasustatud said parim uus- ja vanakool, parim õhkvedrustusel ja staatiline auto ning oma lemmiku valisid nii rahvas, kui kohtunikud.
Ühe neist auhindadest tõime koju kaasa ka – kõigi nende ägedate autode eest, millega soomlastele külla olime tulnud. Aitäh veelkord NPSi kohtunikele! Aga nagu ikka, iga asi saab ükskord otsa ja pühapäeval asusime kodu poole teele. Big Meet ’14 oli igatahes üks vinge kokkutulek ja nähtud lahedaid autosid ja Soome siledaid teid ja kõike muud võimendas veel rohkem ka see, et Eestisse jõudes oli lisaks auklikele Tallinna teedele ka pilvine öö, mis tundus veel eriti sünge. Aga see oli vaid korraks ja selle pikemat sorti nädalavahetusega kogutud motivatsiooni abil saame siingi nii mõndagi korda veel saata.