Kevad on ametlikult küll juba käes, kuid tänavad alles võrdlemisi libedad ja ilmad külmad. Kindlasti pärsib see paljude autoentusiastide tegemisi, aga kellel suur ja soe garaaž – see on õnnega koos. Minul paraku taoline mõnus pesa puudub, seega tuleb talveperiood muudmoodi üle elada. Miks ka mitte ühendada mõni välismaareis hobiga? Mina nimelt käisin Itaalias Maranellos ametlikus Ferrari muuseumis.
Kerge šoki osaliseks sain juba bussi pealt maha astudes, kui pakuti võimalust proovida muuseumi kõrval asuvat ringrada ehtsa Ferrariga. 100-eurone hind jahutas mind õnneks kiiresti maha. Muuseumisse sisenedes jäin aga toppama suveniiripoes, kus soovi korral oli võimalik soetada näiteks 2003. aasta F1 vormeli kolb, klapp või lihtsalt polt. Hinnad vastavalt 800, 400 ja 500 eurot. Piletid ostetud, nägin nurga tagant piilumas esimest kena ratsut.
Muuseum polnud küll eriti suur, kuid andis hea ülevaate huvitavamatest eksemplaridest, iga mudeli juures tutvustav jutuke, mõnel juhul ka video või terve mootor. Hirmsasti oleks tahtnud kõike näppida, kuid kollased jooned andsid aimu selle keelust.
Raske uskuda, kuid esimese ja kolmanda pildi peal on tegu põhimõtteliselt sama autoga – Ferrari 288 GTO, esimesel vaid kere aerodünaamilisemaks voolitud. Äärmiselt klassikaline ja robustne välimus. Lapsepõlves kõlbas mängimiseks sama mudel vähendatud kujul väga kenasti.
Kuigi punane on vaieldamatult sportauto, eriti Ferrari värv, siis malbe hõbedane koos värviliste triipudega Ferrari 250 Le Mansil mõjus väga värskendavalt. 32 eksemplari teeb värvikombo kindlasti palju haruldasemaks.
Mina, kui paadunud veljeentusiast suunasin eraldi tähelepanu velgedele: kui nende kolmeosaliste Speedline velgede puhul sobiks 17×8 mõõdus eesmised veljed nii mõnegi lihtsama auto alla, siis tagumiste 17×13 mõõdus kingade jaoks tuleks Lowliferist kindlasti kooparullija rentida.
Eriline vormelifanatt ma paraku enam ei ole, kuid ekraanidel jooksnud vanemad hooajad tõid kindasti sooja tunde hinge. Kes siis väikestest poistest Summi fänn pole olnud?
Tuttava suunitlusega detailid vormeli tagaosas tahtsid panna hüüdma “lower it“, kuid kes seda siis ei tea, et tähtis pole mitte maa ja kõhu vahe, vaid hoopis see, kuidas auto “istub” ja vaatajale mõjub. Antud vormel teeb seda päris süngelt.
Hea eeskuju retro harrastajatele: kreemjas nahksisu koos vinge puitrooliga ning nahast rihmadega kinnitatud varuratas mõjuvad äärmiselt stiilselt.
Kes teeb oma projektist virtuaaltuuningu, kes savist mudeli. Poke ning üllataval kombel ka väike stretch saab minu heakskiidu kindlasti.
Mida pidurit? Suure lahtise velje puhul tuleks kindlasti meeles pidada suuremaid pidureid, et visuaalne pilt ideaalne jääks.
Enne muuseumist lahkumist, viimane pilk suurimale pilgupüüdjale – kuningas isiklikult, paljude meelest maailma üks paremaid autosid – Ferrari F40. Ainuüksi veljed näitavad, et auto on paremini õnnestunud kui noorem vend F50. Racecar, kõige vingemas võtmes!