See oli umbes 2-3 aastat tagasi, kui ma seisin Tallinnas Kelmiküla peatuses, ning ootasin trolli, et koju sõita, kui järsku sõitis mööda üks väga madal indiaanipunane Golf mk3, kinnised MB veljed all. Suu vajus lahti, kuna nii maasikat kombot polnud lihtsalt varem oma silmaga näinud. Eesti stance-kultuur polnud tol hetkel veel nii kosmilist hoogu sisse saanud ja ei saa öelda, et selline madal auto just igapäevane nähtus oli.
Nüüd, aastad hiljem, tekkis võimalus seda vägevat Indianrot Perlefekt värviga autot pildistada ja ootusärevus oli suur.
Pingsalt ilmaennustusi jälgides, panime Kristjaniga paika, mis päeval minna võiks. Minu ideaal oli päikesepaiste või täielik paduvihm. Vahepealset varianti ma ei tahtnud, kuna sügisilmad on niigi masendavad ning tahaks piltides midagi enamat näha kui tüüpilised hallid toonid.
Aga ilmaennustus alt ei vedanud ja pühapäeva hommikul ärgates oli päike taevas, ning sügisvärvid vägevad.
Kuid tulles nüüd auto juurde. Peale oma eelmise Golfi müüki, milleks oli 1989. aasta Mk2, hakkas Kristjan otsima Golf Mk3. Põhikriteeriumiks oli hea ja tugev kere. 2009. aasta novembris leidiski ta ühe sellise oma kodulinna lähedalt. Alguses autoga midagi väga suurt ei toimunud. Natuke madalam, plekkide asemel midagi silmale meeldivamat, udutuled jne. 2010. aasta suvel aga pani Kristjan alla uued veljed, milleks olid Borbet SH, mõõtudes 16×7,5 ning lisaks sai nina täieliku uuenduse – ette läksid Vento tuled ja iluvõre, mis muutsid auto üleüldise välimuse meeldivamaks ja omapärasemaks.
Viimased 1,5 aastat oli auto aga vaikselt garaažis, ning Kristjan peadpidi kapoti all. Nimelt otsustas ta, et vanast 1.6 liitrisest 55kw mootorist enam asja ei saa ning tuleb midagi kangemat sinna vahele ehitada. Nii tekkiski kindel plaan teha tavalisest Golfist vilina saatel (siinkohal ei räägi kummivilinast) liikuv Golf.
Aluseks võttis ta Volkswageni 1.8 liitrise 16V KR mootori, mis oli algselt ühe Scirocco Mk1 peal, võttis selle pulkadeks ja tegi nii, et mootor vastu peaks. Sisse rändasid Audi S2 kolvid ja kepsud, turbo aga Volvo pealt. Samuti tuli ka sisselaskekollektor Audi pealt, täpsemalt S4 oma. Kuna aga antud kollektor oli mõeldud 5-silindrilisele, tuli sellest jupp maha lõigata. Siduriks Sachsi VR6 mootorile mõeldud komplekt, ning käigukastiks Passati pealt tulnud viiekäiguline, mis tehasest küll 66kw mootorile pandi, aga ikka vähe kangemale jõule ka kenasti vastu peab. Kogu kompotti juhib VEMS ja häälestatud on see Jõujaamas, kõigile autohuvilistele tuntud Mihkli poolt.
Autot vaadates jäävad kindlasti silma veljed, mis on Kristjani Golfi alla rännanud Mercedes-Benz W140 pealt. Mõõtudeks on neil 16×7,5 tolli. Et suurt hoogu saaks paremini maha pidurdada on esivelgede all peidus ka algsest suuremad pidurikettad ja sadulad, mis on sinna tulnud Corrado G60 ja Golf GTI pealt.
Vedrustuseks on ees KW coiloverid Koni Sport amortidega ja taga JOM coiloverid, ning nagu näha, “istub” terve auto ülihästi. Mainima peab ka seda, et kuigi auto istub üsna madalal, ei ole sõit üldsegi ebamugav. Vedrustus suudab auke/lööke üllatavalt hästi neelata, ning liigset rappumist väga ei täheldagi.
Sisse on Kristjan leidnud aga korralikud Recaro esiistmed, mis kurvides keha natuke paremini kinni suudavad hoida. Taga on samuti sama seeria Recaro istmed, mis peatugedega annavad interjöörile üllatavalt palju juurde.
Kindlasti hakkab esiotsa vaadates silma kurjalt piiluv vahejahuti, mis annab aimu sellest, et auto pole päris tehaseseades.
Pildistamas käisime ka Kalamaja/Kopli kandis, kus sattusime peale eriti mahedale alleele, mida oma lehtede ja värvide pärast kindlasti ära pidi kasutama.
Nüüd naudib Kristjan veel viimaseid lumevabu nädalaid ning paneb auto siis talveks peitu ära. Kui küsisin temalt, et mis talveks plaanis on, siis vastas ta kerge muigega: „Kindlaid plaane pole, väikesed mõtted mõlguvad peas küll, aga nendest räägime siis, kui asi aktuaalne on.“ Jääme huviga ootama!
