Umbes kuu aega tagasi läks Eesti autofännide internet korraks katki. Ma arvan, et kõigil kellel vähegi auto teemalist infot uudistevoogu jookseb, ei jäänud sellest tookord puutumata. Ja see info levis ikka metsiku kiirusega. Koheselt kerkisid õhku küsimused – kas see tõesti vastab tõele, kus seda tehakse, ei tea kas seda saab näha ka, huvitav kes selle teha laseb jne. Sõnum oli igatahes ühene – Tallinna tuleb RWB looja Akira Nakai-san isiklikult ja siinses kohalikus töökojas ehitatakse nädalavahetusega valmis järjekordne RAUH-Welt Begriff Porsche.
Mis aga silma jäi, et päris mitmed olid üllatunud, kas tõesti meister Nakai ise tuleb kohale? Ja see teebki asja minu arvates omakorda erilisemaks. Selleni ma kohe varsti jõuan ka. Tänasel päeval tuleb erinevat infosodi söögi alla ja söögi peale. Pilte RWB kirjadega Porschedest levib erinevatel lehekülgedel ja sotsiaalmeedia kanalites samuti meeletutes kogustes ning tuuningu fännid on neid hulganisti näinud. Kes teaks, mis on selle R, W ja B initsiaalide taga, on juba hulka vähem. Siin kohal tõmbangi korra pidurit ja lähen sammu võrra tagasi.
Alustame kusagilt keskelt. Akira Nakai-san’i teekond sai alguse üle 20 aasta tagasi Jaapani kohalikust drifti grupeeringust Rough World. Enim sai ta tähelepanu enda mattmusta Toyota AE86-ga, mis oli selle aja kohta midagi hoopis teistsugust. See Corolla oli madalaks lastud, tiivad olid laiemaks tehtud, et laia randiga velg ära mahuks, lisaks flantsidega paika aetud fitment ning korralik negatiivne camber. Kõik modifikatsioonid olid tehtud asja pärast. Autode välimus ja sõidustiil kujundasid ka gruppeeringu nime.
90ndate algul, kolm aastat peale seda, kui suudeti Jaapani tuuningu maailmas kanda kinnitada, otsustas Nakai pilgud pöörata Porschede poole. G-seeria oli olnud tema lapsepõlve unistuseks. Nii nagu AE86, sai ka tema esimene Porsche G-seeria nn „rough world“ kohase välimuse. Lisaks mattmustale värvile, mis on kusjuures inspireeritud Ameerika Rat Rod scene-st, ammutati kerelaiendite inspiratsiooni Jägermeistri Porsche 934-lt, kurikuulsa Jacky Ickx 1976 aasta Martini Porsche 935-st ja hilisemalt Porsche 993 GT2 Evo mudelitelt. Kõigele keerati omakorda veidi vinti juurde. Kogu tootearendus võttis aega ca 12 aastat. Etteruttavalt võib öelda, et esimene RWB Porsche oligi sündinud ja julgen väita, et sellega muudeti ka kogu autokultuuri.
Kuna talle oli alati Saksamaa autotoodang meeldinud, muutis ta ka Rough World nime saksapärasemaks. Ettevõtte nimeks sai ametlikult RAUH-Welt Begriff nagu me seda täna teame. Begriff seal nimes tähendab siis inglise keeles concept. Tõlkes võiks see kõlada nagu Karmi Maailma Kontseptsio… okei, eesti keel on tõlkes veidi kummaline. Lisaks pannakse igale tema poolt tehtud autole peale kiri Sekund Entwicklung, mis on aja möödudes muutunud Zweite Entwicklung-iks. See peaks tähitsama auto teise täiustamise või arengu etapi põhimõtet.
Kogu arengu ja sellise Porchede ehitusviisi ja -stiili puhul mängib olulist rolli tegelikult Jaapani Idlers autoklubi, mis korraldab igamehe 12h ringraja kestvussõite, kus erinevates klassides on üle 100 osaleja. Selle sama võistluse jaoks ehitas Nakai enda esimese varem mainitud Porsche. Sealt läks asi edasi massidesse ning siis enam taganemise teed polnud. Ma ei liialda, kui väidan, et enamus Jaapani RWB Porschesid saavad ringradadel vatti. Nakai ise ei puudu mitte ainsaltki Idlersi ürituselt ja väidetavalt on autode ehitamise graafik nende võistluste järgi sätitud. Isegi kui ta on teisel pool maakera järjekordset Porschet ehitamas olnud, tuleb ta magamata ja jetlag-i põdevana kohale. Eesmärgiga kohtuda oma klientidega, aidata meeskonna kaaslaseid ja väsimusest hoolimata paugutada väga häid ringiaegu.
Kui RWB filosoofiat tõlgendada, võiks see olla midagi sellist, et auto ei pea ainult hea välja nägema, vaid sellega peab saama sõita. Nakai on ise öelnud, et autod ei ole mõeldud iluasjadeks. Tema ehitatavad autod on küll madalad, aga nende kerelaiendid ja vedrustus on täielikult läbimõeldud selleks, et auto tunneks end koduselt ka ringrajal. Ta ei ehita mitte ühtegi autot millega ringrajale minna ei saaks. Mainin veel siin kohal ära, et kõik RWB-d on Akira Nakai-san’i enda ehitatud! Palju ta neid kokku teinud on, ei oska keegi täpselt öelda, kuid suure tõenäosusega üle 200 auto.
Meister Nakai-san annab klientide autodele peale valmimist ka iseloomuliku nime. Tavaliselt jääb selle taust kohati müsteeriumiks, kuid seos peaks olema inspiratsiooni allika, kliendi enda ja millegi kolmanda vahel. Esimene RWB Porsche, milleks oli loomulikult Nakai enda oma, sai nime tema kunagise lemmik õlle Stella Artois järgi. Lilla 993 kere Porsche, millega ta peamiselt ainult ringrajal käib, kannab nime Rotana. Lisaks on tal valge daily kabriolett 993 nimega Spearmint Rhino.
Esimene RWB Porsche, mis ehitati väljas pool Jaapanit, õnnestus saada Tai autoentusiastidel. Seda juba 2011 aastal. Tänaseks päevaks peaks neil olema neid üle 20. See kuulus esimene oli nimega Rough Evolution. Samas juba järgmisele jäeti nimi väidetavalt panemata. Esimene Targa RWB sai nimeks, üllatus üllatus – Targa. Esimene Porsche 930, mis kunstniku käe läbi uue ilme sai, kutsutakse Painkiller-iks. Venelaste kaks RWB on näiteks mõlemad nimetud. Stealth Bird on ainuke 996 kere Porsche, mis on saanud Nakai puudutust tunda. Kokkuvõttes kõige rohkem Jaapanist väljas RWB-sid asub Ameerikas.
Mõned näited veel erinevatest antud nimedest: Cinderella, Chonsawat, Jittakorn 57, Ellise, Ménage à trois, Kristen, Balbonic, Hikaru, Erabareshi-Mono, Ciska, Yamato Nadeshiko, Furinkazan, Johor Rough, Hyakka Ryouran, Miyabi, Emily, Fishbone, Etela Helsinki jne.
Kuidas ihaldatud RWB komplekti endale saada? Esiteks, sa ei saa seda kusagilt poest osta. Teiseks, tehakse sinuga intervjuu. Iga kliendi auto disain on unikaalne. See kujuneb vastavalt kunstniku ehk Nakai inspiratsioonile ja kliendi soovidele. Seejärel pead kannatlikult umbes 2 aastat ootejärjekorras olema. Raha pead muidugi juba ette ära maksma. Lisaks toorikule, kas siis G-seeria(930), 964 või 993 kere Porschele, peaks sul olema välja käia orienteeruvalt 40 000 eurot. Bodykit koos tagatiivaga maksab ca 30 000, Aragosta coiloverid ligi 5000 eurot. Lisaks veel veljed, rehvid, transport, härra enda reisi- ja majutuskulud. Ära ei saa unustada detailide eelnevat värvimist, antud projekti puhul Carmuse töökoja renti jms. Selle loo peategelane sai kokkuvõttes jaole üllatavalt kiirelt ja pidi kokku ootama „vaid“ 18 kuud.
Algusaastatel võttis Nakail RWB ehitamine aega nädalaid, kui mitte terve kuu, siis nüüd ehitab ta auto tänu eel- ja koostöödele valmis praktiliselt kahe päevaga. Nakai keskendub põhimõtteliselt ainult keretöödele. Enne seda käis aga Carmuse ruumides vilgas töö. Autole paigaldati vedrustus, pidurid ja pandi salong kokku. See oli eraldiseisev osa ja sinna Nakai nina vahele ei toppinud. Kunstnik-looja-meister saabus Tallinna reede õhtul, kuid auto kallal hakkas ta tööle alles laupäeval.
Seda osa, kus minul isiklikult tekivad kohati vastandlikud tunded, ma ei näinud. Ehk siis see kõige põnevam ja kurikuulsam tiibade lõikamine. Niimoodi robustselt lõikur sinna niigi kallitesse ja haruldastesse kerepaneelidesse sisse lükata, tundub nii… ma ei teagi, vale? Samas tehakse seda Liberty Walk, Rocket Bunny ja kõikide teiste laienditega. Võib-olla tekib see emotsioon sellest, et tegemist on Porschega. Igatahes, kui nüüd Eesti klassikat parafraseerida: „kui Reijo Carmusesse jõudis, oli juba bodykit autol külge pandud“.
Nimelt jõudsin mina sinna pühapäeva hommikul. Uksed olid lahti ja kaks-kolm Carmuse meest toimetasid juba ringi. Nad oli see öö ainult paar tundi und saanud, ent salong oli lõpuks koos ja kõik tundus toimivat. Nakai pidi jõudma kella 10ks. Siis kella 11ks. Lõpuks oli ta kohal kella 12ks. Staaridele on lubatud hilineda ma usun. Ju käis eelmine õhtu Tallinnat avastamas.
Ma arvan, et üks pool sellest kõigest on see Porsche, selle aegumatu disain, need ekstreemsed laiendid, efektne välimus, kogu see kompott ja maailmakuulsus seal taga. Teine ja mulle tundub, et olulisemat poolt täidab meister Akira Nakai-san ise. Tema olemus on juba meie jaoks veidi eksootiline. Samuti tema töövõtted, see sama tiibade lõikamine, silmaga mõõtude võtmine, silikooni ülikiire tõmbamine, nööri ning mõõdulindiga sildade paika panek jms. Kusjuures mõõdulinti nägin mina ainult korra ja selle sama „sillastendi“ juures.
Kindlasti tulid huvilised selle auto valmimist vaatama. Aga päris kindlasti tahtsid enamus näha Nakai’d ennast. Seal ruumis oli kohati õhus selline seletamatu aura. Nakai töö oli nagu mingi performance. Kõik vaatama tulnud sosistasid, vahepeal oli isegi haudvaikus. Selline muuseumi tunne tekkis. Kuna kohati oli mass päris suureks kasvanud, siis põrandale oli tõmmatud ka sümboolne joon, jätmaks kunstnikule hingamiseruumi. Ja seda ei tahtnud ületada mitte keegi.
Igakord kui ta pausi tegi, käis pausi juurde ka sigaret. Punane Winston ja otse Jaapanist. Nagu interneti avarusest nähtu põhjal võis oodata, oli ka Coca-Cola teemaks. Mida polnud, polnud aga Stella Artoisi. Väidetvalt on Nakai alkoholi tarbimise üldse maha jätnud. Suitsetamisest ta ei pidavat olema nõus loobuma. Kummaline mõelda üldse, et kellegi suitsupausid on saanud kuulsaks. Need olid ka ideaalseks momendiks autogrammi küsimiseks. Kui Nakai ise oli võrdlemisi tagasihoidlik ning vaikne persoon siis sellegi poolest vastas alati küsimustele, küll napisõnaliselt, aga vastas ning oli ka nõus pilti tegema.
Räägime siis veidi autost endast ka. Tegemist on 1997. aasta 993 kere Porsche 911 Carrera 4-ga, mis ehitati varasemalt juba Carmuses tagaveoliseks. Pagasnikus peidab end vana hea õhkjahutusega 3.6 liitrine originaal flat-six mootor. Kõrvu jäi jutt, et talvel võetakse ka see ette ning ei jää ka ülelaadimine tulemata. Autol oli algupäraselt katuseluuk, mis oli nüüdseks eemaldatud ja luugi nupu alla on koha sisse võtnud väljalaske otsetorude vaakumklapi lüliti.
Salong pidi algselt tulema üldse pruun. Viimasel minutil oli aga esialgne tegija mingil põhjusel alt hüpanud. Paanika suur, leiti uus tegija kes tegi sõna otseses mõttes salongi valmis materjalidest, mis kätte juhtus ja laos olemas oli. Ja seda kõike täiesti ulmeliselt lühikese ajaga. Musta-kollase kombinatsioon ja teemant õmblus nägi kokkuvõttes super hea välja. Efekti lisasid veel poolpuur, Sparco korvistmed, CAE shifter, OMP rool, kollased RWB näidikud ning vesiprinditud carbon-i imitatsiooniga erinevad detailid.
See Porsche oli ikka uskumatult lai ja seda ikka põhjusega. Koobastesse peab ära mahtuma hirmuäratavate mõõtudega Work Meister M1. Eespingis istusid eeskujulikud 18×10.5 tollised, tagapingi hõivasid aga 18×13.5 tolli laiad pätipoisid. Rehvideks vastavalt siis 265/35 ja 335/30 Pirelli P Zero-d. Ei puudunud ka legendaarsed stencil-iga tehtud Idlersi kirjad, mis väidetavalt olid esmakordselt mingit muud tooni kui valge.
RWB kerelaiendite kvaliteet pidi olema omakorda klass omaette. Tavaliselt pead erinevate tuntud ja tundmatute tuuningpakettide klaasplast osi lihvima, liimima ning paika loksutama. Kui jupid olid Eestisse jõudnud ei tahetud uskuda, et need võib otse värvi saata. Reaalsuses aga istusid need 1:1-le auto külge. Tagastange augud juhtusid olema siiski liiga väikesed. Algselt valitud väljalaske toru otsad ei sobinud ja kiire alternatiivina leidsid Carmuse riiulist tee sinna Cayenne Turbo väljalaske otsad. Loomulikult ei puudunud kere küljest ka canards-id ehk siis nende nimetus võiks olla aerodünaamilised tuulesuunajad.
Lisaks massiivsele antitiivale, oli klient tellinud endale ducktale tiivaga varuluugi, mis väidetavalt on TÜV-il käimise jaoks. Eksklusiivsust lisavad tagumised küljeklaasid. Need on tehtud n-ö õhukogujateks, kas siis salongi ventileerimiseks või juhitakse see tulevikus näiteks mõne õliradiaatori peale. See pidavat olema täitsa uus asi ka tootevalikus. Senini sai selliseid tagaklaase näha vaid ühe Nakai enda Porsche peal.
Erinevad jupid liikusid riiulite pealt auto külge ning tasa ja targu hakkas kogu teos ilmet võtma. Nakai tõmbas veel kiirelt teibiga rataste juurde jooned maha ja keeras autol jooksud paika. Viimaseks lihviks oli tseremoonia staatuses auto üleandmise protseduur ehk auto omanikuga koos paigaldatud esiklaasi RAUH-Welt sirm, omaniku ja kunstniku käepigistus, autogramm kapotile ning postituse algul mainitud Zweite Entwicklung stencil esistange lisale. Ei saa öelda, et omaniku näost ei väljenduks rõõm, või mis?
Nüüd vist oli õige aeg öelda, et esimene Eestis ehitatud RWB Porsche on valmis. Lõplikust kompotist oli sel momendil veel puudu eest kollane pukseerimis aas, mõned kleebised ja numbrimärgid. See kohati vastuoluline autoehitus seisis seal kohalolijate silme all ja ausalt öeldes ei osatudki midagi väga kosta. Kõik lihtsalt vaatasid. Kas Mona Lisa? Kindlasti mitte. Aga sellegi poolest Ilus, suure tähega!
Seejärel pandi autole hääled sisse ning pärast pikka pusimist erinevate plangujuppidega Carmuse töökojast välja, oli auto värske õhu käes ja valmis. Esimese proovisõidu au anti loomulikult Akira Nakai-le endale. Omanik ise hüppas kõrvale. See 200 kW mootor võttis 335 rehvi ringi küll. Väike prooviring Õismäe vahel ja suud olid millegi pärast kõrvuni kõigil, kes seda kõrvalt näha said.
Meister pani oma loomingu nimeks Yuiitsumuni. Yuiitsumuni on siis ühtlasi Baltikumi ja Skandinaavia esimene RAUH-Welt Begriff Porsche üldse. Tõsi, üks peaks olema Norras veel, ent see ehitati hoopis Saksamaal valmis. Seega see, mis toimus siin Eesti pinnal augustikuu nädalavahetusel on midagi väga ainulaadset. Teravam silm pani pilte vaadates juba tähele, et autole lähevad külge FIN tähisega numbrimärgid. Paraku nii on. Peale valmimist rändas auto juba teisipäeval põhjanaabrite juurde ära.
Niisiis, kas pidada Akira Nakai-san’i kunstnikuks, geeniuseks või hoopis lihunikuks, jääb igaühe enda otsustada. Tema töö saab tavaliselt äärmusest äärmuseni reaktsioone. On fänne, kes seda kõike jumaldavad ja on Porsche fännid, kes kergelt öeldes vihkavad. Minu arvates on see täiesti okei. Seni maani kuni on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arvamusi ja automaailm oleks päris igav, kui kõigile meeldiksid ühed ja samad asjad. Mina julgen igatahes väita, et Nakai on saavutanud tänaseks päevaks tuuningu maailmas legendi staatuse, kes on muutnud autokultuuri ennast. Üks kahupäine mees Jaapani Chiba prefektuuris asuvast RWB töökojast, kes teeb seda mida ta reaalselt armastab ja need Porsched ongi tema väljendusviis.
Because Rough World!
Valik suurema resolutsiooniga pilte: https://www.flickr.com/photos/rsipp/albums/72157701955593035