No tere-tere, mina olen Kaspar. Ei mitte see fotograafist iluspoiss Orasmäe Kaspar, vaid see teine, Audi “TõhhTõhhiga” (Audi TT) Kaabli Kaspar, ja ma pajatan teile oma vabameelsest vaatevinklist ühe huvitava loo sellest, kuidas Lowliferi rahvas lõunapool reisul käis.
Ühel ilusal päeval potsatas meie suure isa, Kermo, postkasti üks üsnagi huvitav kiri. Tegemist oli kutsega üritusele, kus keegi meist polnud varem käinud: Leedu stance autoklubid DeepDish ja Instinct society kutsusid meid lowlifereid nimelt Vilniusesse, sest 10. mail oli seal toimumas nende järjekorras juba teine suur üleriigiline stance autode hooaja avamine, nimega “Refresh14″. Esmalt ei osanud ma midagi selle peale öelda, sest Tallinnast Vilniusesse on tegelikult ju lausa 600km ja madala autoga seda läbida ei ole just lõbusõit mitte ühegis võtmes, sest oht karterikaitseta auto sõiduvõimetuks saada, on ilma liialdamata juba esimestel meetritel üle Eesti lõunapiiri saades olemas. Pangakontoga nõu pidades otsustasin ikkagi selle tripi ära teha, sest noorus on ju ilus aeg. Reisist osavõtnud seltskond oli meil küll väike, aga sellegipoolest väga mõnus.
Reede lõunal toimusid veel viimased sättimised ja väikese hilinemisega sai meie sõit alata. Teekonna võtsid ette neli autot. Ilusatele esindusautodele tugiautoks valisime Kermo igapäevaautoks oleva üliöko valge kuuenda Golfi, kuhu pakkisid end tutvustamist mitte vajav Piku, avalike suhete juht Minna-Mai ning geeniusest foto- ja filmimees Reijo Sipp. Teise auto roolis oli Kermo oma suveautoga, kes ilma naljata paar nädalat magamata oli olnud ning kihutas Läti poole verivärskelt “Nissan Skyline LP2” tumetumelillaks värvitud Miataga. Kaardilugejaks valis ta meie isikliku rehvide „stretchija“ härra Reijo Maltsa. Ronald ajas oma peppu keeratud WRC rallipilli soojaks, ning asus oma Subaru ja elukaaslase Sirliga teele. Mina viskasin aga suurema prahi oma juuksuriautost välja ja kupatasin sõber Meinari kõrvalistmele. Sõit võis alata tunniajase hilinemisega.
Kell oli 15 päeval, Miata ning Golfi rahvas kütsid juba Laitsest Pärnu poole ära. Mul oli aga veel natuke tegemist: kõigepealt oli vaja autol nina coiloveritest madalamaks tagasi keerata, stangelisa ette paigaldada ning lehmalüpsja kitliga kaetud subwooferi kast pagassi panna, kusjuures viimasel jäid isegi varukad veel külge, kiire oli. Ronald ootas meid muidugi viisakalt Laagri Statoilis ära ning kõigest tunnise hilinemisega kihutasime teistele Pärnusse järgi. Teel sinna vihma kallas ja tee uputas, aga see Ronaldit ei heidutanud. Tükk tegemist oli mul muidugi möödasõitudel pea kaks korda võimsama, üle 221 kw Impreza sabas püsida. Pärnu Kaubamajakas kohtusime lõpuks ka teiste kaaskannatajatega. Väike söök ja jook teepeale kaasa, ülikasulike raadiosaatjate jagamine, autodel kütusepaagid täis ning parem jalg lubatud piirini sirgeks. Tripp võis alata.
Iklani oli kõik väga ilus. Ilm muidugi mängis vingerpussi, kuid õnneks pidas isegi Kermo kabrioletil katus seda taevast tulevat vett. Piiripunktis sai Eestile veel viimast korda lehvitatud ja skeptiliselt Piku sõnu usutud, et Läti teedel algab õudus. Tegime veel viimase pildi meie “sini-must-valges” esindusautodest.
Kui Te arvate, et Tallinnas on raske sõita ja seal on palju auke, siis minge proovige autoga Riiga saada. Tee meenutas ettearvamatuid hüppeid täis olevat Peterburi maantee betoonosa, ainult et see oli hullem veel. Raadiosaatjatega karjuti saateautoks olnud Golfist auke ja muid takistusi ette. Me pidime vaid pidurdama ja manööverdama. Õnneks oli see teelõik suhteliselt lühike, vaid 20 km.
Väike “paakide” tühjendamine ja kütusepaakide täitmine Riia lähedal Salaspilsi Nestes ja nagu kombeks, autosse ja edasi. Ülejäänud riik läks kiiresti, sest Riiast lõunapoole ei pidanud kartma enam kehvi sildade liitekohti, ega ka ootamatult kehvi teelõike.
Teed olid siledad ja laiad ning rekkamehed parklates magamas. Unega võideldes sai palju joodud nii vett kui ka kõrvalistmel muid jooke. Raadiosaatjatega meie nelja auto vahel kontakti hoides, püsis ka seltskonnal tuju endiselt laes ning meel rõõmus. Nii Golfis olnud rahval…
… Meil Meinariga Audis…
… Kermol ja Hr. Maltsal teises juuksuriautos…
… Kui ka Ronaldil ja Sirlil Subarus.
Kell oli vahepeal õhtul üheksast üle tiksunud ning mõned meist juba 6 tundi teel olnud, kui 300+ km oli veel ees. Õnneks tee möödus ruttu ning 150 km sihtkohast ootas meid ees veel vaid Panevėžys-Vilnius kiirtee. Nõnda saimegi viimased poolteist sada kilomeetrit lasta neljarealisel, kus lubati sõita kiirusega kuni 130km/h. Natuke hoidsime siiski tagasi, sest Miata oma lühikese käigukastiga, arendas üleloomulikke pöördeid sellise kiiruse juures, mis loomulikult mõjus kohutavalt ka kütusekulule.
Need viimased kilomeetrid läksid nagu niuhti ja paremalpool teeääres seisiski kauaoodatud megasuur silt: “VILNIUS”. Selleks ajaks oli kell juba tiksunud 1 öösel, ehk planeeritud 8 tunni pikkune teekond oli veninud leebelt öelda 10-tunniseks, kuid siiski kohal me olime. Kermo tegi ühe kõne leedukatele ja me pidime nendega kokku saamiseks vaid aadressi järgi Audi esinduse üles otsima. Parkisime oma autod ära ning jäime neid ootama.
Umbes 5 minuti pärast lendasidki leedukad kolme autoga laivi, vaatepilt oli nagu mõnes “The Fast And The Furious” filmis. Ja mis autod need olid, MIS AUTOD!!!!!! Ürituse eestvedaja Marius tuli oma üliülimadala kuldsete BBSidega ja coilidel veereva hõbedase BMW E91’ga, tema kannul Arnoldas, kes näitas Leedu kõrget taset oma tumepunase õhkvedrustusel liikuva BMW E28’ga, ning neile kannul Aivaras oma helerohelise kompotiga turbo-AMG-Passatiga.
Sellepeale tekkis kogu Eesti seltskonnal tahtmine ots ringi keerata ja tagasi Tallinnasse tulla. Ausalt. Kohe aga ei jaksanud seda 600km taas ette võtta ning otsustasime ikkagi homsele üritusele asja kaema minna. Haakisime end väga sõbralikele leedukatele sappa, ning nende juhendamisel kruiisisime läbi Vilniuse oma ööbimiskohta. See linn on lihtsalt uskumatu. Mind tavaliselt jätavad majad ja muu selline külmaks, aga tõesti, see linn on uskumatult kena. Peale uskumatult ilusa arhitektuuri, kaunistas nende vanalinna sile munakivitee, mis ilma naljata tegi oma siledusega silmad ette isegi mõnele tähtsamale Tallinna tänavale. DeepDishi juht Marius juhatas meid hostelini ja aitas korda ajada nii majutuse kui ka parkimiskohtadega. Kahjuks meiega nad rohkem ei jäänud, sest nemad pidid 4 tunni pärast juba ärkama, et hommikul ürituse platsil asju paika sättida.
Kuna Vilniuses polnud ammu käinud, siis otsustasime kõik ka natuke kohalikku ööelu nautida. “Lumi pakib”, ehk Haapsalu poisid Sipp, Meinar ja mina, jäime veel peale ülejäänud reisiseltskonna hostelisse tagasi lahkumist paari kohta läbi kammima. Ei oska öelda, kas olid ka kallid kohad, sest kurssi me ju ei teadnud aga nagu näha, siis kohalike kaamerameeste objetkiivi ette me siiski jäime. Peale väikest pidu linnapeal, leidsime ka oma tee vooditesse, kell näitas selleks ajaks muidugi juba 05:30. Kuna hommikul enne näitust oli vaja veel süüa ja autosid pesta, seega äratus oli optimistlikult seatud kell 07:00 peale. Seega poolteist tundi und.
Leedukad olid meile organiseerinud isegi giidid, sest hommikul kell 08:00 olid Daumantas ja Sonia meie autode juures end valmis seadnud, ning eskortisid meid esmalt autosid pesema, ning siis McDonaldsisse hommikust sööma, kuna viimane oli ikkagi kindlapeale minek.
Edasi näituseplatsile. Plats oli autodest veel peaaegu täiesti tühi. Autod käsutati mõõdulindi abil 70cm vahedega paika. Kermo kruttis Miatal numbrimärgi eest, Ronald lükkas Subarul lapiga valgetele velgedele kogunenud piduritolmu maha, mina käisin kiirelt Audil randid üle ning ülejäänud reisiseltskond viskas meie minimalistliku telklaagri püsti – päev tõotas tulla pikk.
Mida rohkem kell edasi käis, seda rohkem autosid aina kogunes ja kogunes ning suu vajus üha enam lahti. Ila lihtsalt ei jaksanud enam suunurgast ära pühkida: staatiline, õhkvedrustus, turboga, kompressoriga, veljed 4-tolliste rantidega, veljed, mida oled vaid kaugel kodumaal internetiavarustes lapates piltide peale näinud, Nardi puitroolid, viimasepeal salongid ja väga hullud fitmentid….seal oli lihtsalt kõike.
Meie kutsujal, Mariusel, oli ka sel päeval sünnipäev, selle puhul sai talle ka Lowliferite meenetest kingitus valmis tehtud, kõrvarõngaid ei olevat tal veel kellegi kõrva riputada, kuid tema lause järgi Lowliferi rahvas talle väga meeldis ning loodab, et ta tulevasele kõrvarõngaste kandjale meeldime me samuti…siinkohal vihje Eesti preilidele, jookske tormi, kena kutt on. Auto järgi ei ole küll ilus härrat valida aga sportrinnahoidjad soovitaks küll kapist välja võtta, sest see auto on staatiline, “Bags are for groceries” ehk siis “Kotid on toidukraami jaoks”.
Prillikas VW Jetta mk.2 coupe, nagu pooled autod sealmaal muidugi õhkvedrustusel ja üritusel “Best Wheels” auhinna saanud väga kvaliteetsete Schmidt TH-Line velgedega. Vaadake YouTubest videosid nende velgede tugevuse kohta.
Teine meiemaal mitte levinud kena velg, tootjaks 3SDM ning mudeliks 0.05, mõõtudeks kõigil ratastel 18″x9.5″ ja seda kõike Mikidemaalt toodud süsimusta Vw Jetta mk.4 all.
Kerevärvi keskosadega kolmeosalised BBS RS, Ronal Turbo, kaheosalised ülilaiad BBS RM, erineva laiusega Porsche 928 veljed jne jne ja need olid vaid esimese generatsiooni Golfidel all.
E46 kupee, mille tagumised OZ Futurad oli nii laiad, et seal oleks saanud hamstrid lausa kahes reas võidu joosta.
Korralik Golf 1, ei midagi enneolematut meie kodumaal. OEM Wolfsburgi peegliks poleeritud rool, endiselt mitte midagi enneolematut meie kodumaal. Nahast originaalistmed, endiselt mitte midagi enneolematut meie kodumaal. Õhkvedrustuse pult Golf mk1’l istmel… ahahh okei siis.
Golf 1 Cabrio, tavaline 1.8 72kw ? Ei, natuke modifitseeritud 1.8/2.0 16v, Eatoni kruvikompressoriga ja 143kw esialgu olemas.
DNA koodiks “Riis” on sealmaal palju enamal seltskonnal kui meiemaal.
Aga räägin ka üritusest lähemalt. Kuna me kõik osalesime „Refresh“ ehk siis uustulnukate kategoorias, siis pidime ka oma autoga lava ette sõitma ning midagi oma neljarattalise meistriteose kohta pealtvaatajatele ning kohtunikele ka pajatama. Mind isiklikult üllatas leedukate küsimus mu Audi TT kohta, et kas need veljed on originaal „Work“-i toodang, loomulikult on. Ringi vaadates aga mõistsin nende küsimust, sest Dare, JapanRacing ja paljud replica veljed on seal maal vägagi populaarsed.
Kui Kermo oma juuksuriautot inglise keeles tutvustas, siis tema jutust ei saanud ma ausalt öeldes midagi aru. Ja kuna Ronald rääkis üldse vene keeles, siis ka see oli minu jaoks sama, mis jaapani keel.
Kusjuures üritusele võeti autosid vastu ainult läbi tiheda sõela ning kodumaal üritusele registreerides ei tahetud Ronaldi „Arbuusi“ esialgu näitusele üldse vastu võtta, pidavat tavaline Subaru olema. Peale uute piltide saatmist viimasel õhtul enne registreerimise lõppu, siiski nõustuti ta vastu võtma. Vaadates üldist taset olime loobunud üldse mingis kategoorias auhinna saamisest, kuid meie väga suureks üllatuseks tuli ikkagi ühes väga konkreetes kategooria võit koju. Nimelt Ronaldi haruldane GC8 kere peal olev (…hingan korra, et Teile selle ühest 555’st vaid Jaapanisse toodetud auto nimi täies pikkuses korraga välja kirjutada… ) Subaru Impreza WRX STI Type-Ra V-Limited, mis peale mitmeaastast Eesti riigiasutustes paberimajandusega jebimist ja selle pärast kahekordse velgede hinna maksmist on nüüdseks täiesti legaalselt vasakpoolse rooliga ja Eestisse arvele võetud omanimeline Subaru, krooniti võitjaks kategoorias „Best JDM“’, ehk siis Parimaks Jaapani siseturu autoks. Hiljem leedukatega rääkides selgus, et žürii oli otsuse vastu võtnud ühehäälselt. Kõik olid Impreza poolt.
Kella 18 ajal õhtul, kui auhinnad jagatud, lükati üritusel muusika vaiksemaks ja rahvas hakkas kodu poole sättima. Kuid meile polnud reis veel läbi. Nimelt ootas ees veel teinegi üritus – VAG-i klubi hooaja avamine. Hr. Vidas võttis meid oma madalale E30 cabriole järgi ning paugutasime kuhugi. Ausalt, ma ei tea kuhu poolegi me sõitsime. Vist Poola poole, sest teeviidad näitasid kord „Minsk“, kord „Warssaw“, aga kohale me jõudsime. Ees ootas meid aga mõnus puhkemaja, 40km Vilniusest väljas ning ligi 15 ilusat autot. Enamus nendest olid juba eelnevalt ürituselt tuttavad. Pika laua taga pakkusid leedukad korralikku sööki ning võimalus oli ka tantsu vihtumiseks. Mida pimedamaks õues läks, seda paremaks meie suhtluskeeleks olnud inglise- ja venekeele oskus muutus, nii meil kui ka leedukatel.
Leedukad on ikka uskumatult sõbralikud. Meie õnneks alustasime peo osaga varakult ja saime ka normaalsel ajal magama. Isiklikult sain 8 tundi magada kuni Hr. Maltsa hääl mu üles ajas ning hommikust naeruteraapiat tegema hakkas. Hommikusöögiks pakuti mingit lurri ja imelikust lihast pirukat. Nälg oli suur ja nii nad koha mu kõhus leidsidki. Targemad pidavat teadma, et puljong ja lihapirukas olevat Leedu rahvuslik hommikusöök. Vot ei tea.
Viimased käepigistused, „Visit us in Estonia“ ning „Lithuania 12 points“ hüüded leedukatele ning alustasime koduteed.
No üldse ei viitsinud, ikkagi 600+km. Kuna me juba nii kaugele tulime, siis hüppasime ka Kaunasest läbi. Algne plaan oli autoplatsi külastada, kuid see muutus kiirelt. Otsustasime kiire lõuna teha ning teele asuda. Me Meinariga otsustasime kahe peale ühe pitsa võtta. Kui teenindaja aga selle pea 20“ eluka lauda tõi, pidin pikali kukkuma. Aga kuna ma olen suure kõhuga mees, siis kugistasin selle kõik muidugi alla. Meinarile jagasin ka ikka. Tasuta interneti levialasse sattunud reisiseltskond vist kirjedamist ei vaja.
Kella 12 ajal saime lõpuks ennast autodesse pakitud. Riiani möödus sõit kenasti, välja arvatud mõned meetrid aeda teepeal, jah maanteel vedelevaid traataia tükke, mille vahelt saime tänu sportlikule vedrustuse küll kerge ehmatusega, kuid siiski muretult mööda laveeritud. Teel Riiga hakkas Ronaldi tervis veidike jukerdama, aga kuna Sirli pole papist plika, siis lõi neiu Ronaldi rooli tagant ära oma kroonilist peavalu talitsema ja võttis ise juhtimise üle. Peale kümneid möödasõite aeglastest veokitest jõudsime piirile lähemale. Seal ootas meid juba ees teada-tuntud karteripurustajast piiriäärne Salacgriva tee. Oma kiirusega jäime küll natuke jalgu teistele, kuid üks rekkamees otsustas siiski Miatast mitte üle sõita. Vedas meil.
Õues hakkas vaikselt pimedaks minema ning teed tuttavamaks muutuma. Kodu polnud enam kaugel. Kernu tanklas tegime viimase peatuse. Asjatasime, kallistasime, surusime kätt ning iga roju oma koju.
1400 km ja kaks paagitäit hiljem olin lõpuks kodus voodis, aga ausalt tahaks juba tagasi sinna minna. Emotsioonid olid kogu reisiseltskonnal veel paar päeva hiljem kohtudes täiesti laes, aga seniks kõik. Näitusel olnud autodest räägime lähemalt juba järgmises blogipostituses ning loodame, et ka video saab lähiajal valmis.