Palju-palju on aega möödas kui käisin pildistamas Ringo esimese generatsiooni kabriolett Golfi. Jah, Ringo, mitte Ingo, kellest alles eelmises artiklis juttu oli. See siin on hoopis teine mees – talle ei meeldi BMW-d. Või vähemalt võiks oletada, et ei meeldi, pidades silmas mehe viimaste aastate autoparki – seal on peaasjalikult ikka Volkswagenid.
Tuleb tõdeda, et eriti silmapaistvad on just olnud vanemad Volkswagenid. Paljudele on ehk teada oranž mk1 Caddy, mis suurepäraselt korda oli tehtud. Ei erine ka praegune Golf 1 selle kvaliteedist. Kuna Ringo töötab maalrina, siis auto on lausa suurepäraselt sile – justkui otse tehasest ja täpselt nii kuidas mulle kõige rohkem meeldib. Ka vana värv võib kena olla, aga aastakümnetega kogunenud kivitäkkeid ja päikese-swirle on tõeliselt raske poleerides peita. Showroomi vääriliselt on see pea võimatu.
Pildistamas käisime Rocca Al Mare kaubanduskeskuse katuseparklas. Tõsi – pole just kõige originaalsem pildistamispaik, eriti veel tipptunnil. Kui fotograafilises mõttes on muidu tegemist kena monokroomse taustaga, siis autodest üleujutatuna oli selle atmosfäär märksa igavam. Aga mis sellest – kas see tulipunane suveliikur ei torka mitte ideaalselt teiste vahel silma? Paistab küll! Isegi niivõrd legendaarse auto kui BMW E30 M3 roolist visati pöial püsti. Ringo selle peale: sellise BMW juhi pöial läheb mulle korda küll!
Kui arvate, et tegemist on tavalise kabriolett Golfiga, siis eksite. Tegemist on 91. aasta Cabrio Sportlinega ning kuigi treenimata silmale ei paista silma pea ühtegi erinevust, siis tegelikult on neid päris mitu ja ehk kõige silmapaistvam on must, mitte kroomitud Volkswageni märk esivõrel. Samuti sportlikud laiendid.
Samuti pole kroomitud küljeliistud – need on sportlikult mustad. Täpselt parajalt läiget lisavad Lenso RSi veljed, niivõrd mehises mõõdus kui 17×7.5. Kui üldiselt minu maitse jaoks on need veljed diameetrilt liiga suured, siis piisav madaldus ja imepeened rehvid: 185/35 (!!!) teevad vaatepildi väga nauditavaks. Nii, et kõhu all ei haiguta 10cm tühjust, samas kui veljed usinalt koopaid riivivad.
Lisaks sellele olen ma pühendunud veljemees ja üldiselt replikad mulle ei istu. Samas, taastatud/laiendatud mitmeosalised veljed maksavad terve varanduse. Lisaks sellele on neid ka raske leida. Miks mitte avada internetipood, valida välja meeldiv veljemudel ning tellida need endale ukse taha, täpselt sellises mõõdus nagu eelmise õhtu unenäos ettekujutatud. Ooteaeg on ehk nädal, veljed sirged-ilusad ja mis peamine – siiski uued. Kõik lihtsalt ei viitsi taastamise kadalippu läbida ja miks peakski. Vähemalt jäävad puhtaks ja terveks näpud, alles pool rahakotist ja auto näeb ikkagi kihvt välja. Ja noh, olgem ausad, palju meid siin Eestimaal ikka on, kes õieti neil vahet teeb.
Tasub ka mainida, et auto on madaldatud Ta-Technixi coiloveritega ning edasi veab seda kerget raami 1.8 liitrine 72kw elektroonilise sissepritsega jõujaam. Paraku peab tõdema, et väga kaua me pilte teha ei jõudnudki, kuna kartus oli peagi välguga pihta saada ning samuti oli oht sisu märjaks teha. Seega pakkisime katuse kokku ja sõitsime veidi eemale varju alla.
Seest paistis nii mõnigi erinevus tavalisest kabriolett Golfist. Näiteks Sportline rool, must lagi, punaste seieritega kellad, keskkonsoolis olevad lisakellad.
Samuti need kihvtid punase tikandiga Recaro istmed, mis on ilmselt “kõige kõrgema külgtoega istmed üldse, mis kunagi Golfi pandud” – nagu Ringo ütles. Pean tegelikult Ringo ees veidi vabandama, sest mitmesajast pildist on mul järele jäänud vaid 15, mis õnneks jõudsin pärast pildistamist ära backupida. Ülejäänud kadusid koos minu semestritööga läbikärsanud kõvakettal. Siiski on positiivne, et suutsin niivõrd erilise masina pildid lõpuks asjahuviliste silme ette tuua. Olge tublid, kevad pole enam kaugel ja eriti sellise autoga on sõit päikeselise ilmaga täielik lust!