Viies oktoober. Haaran fotokoti. Torman autosse, räpp “paukuma”, raiun käike ja vahin kella – no jälle ei ole õigel ajal uksest välja saanud. Helistan Tanelile. Kaugel oled? Kohal!? Ilm nagu ikka… hoiab vähemalt klaasipesuvett kokku. Jõuan väikese hilinemisega Veska Grilli juurde, Tanel Jettaga putka ees. Kõne Kasparilt. Tuleb välja, et tüüp on juba siia teel. Mõlemad kiirelt tagasi autodesse ning Kopli poole tuld! Vahepeal võtab Kaspar tagasipöörde abil meile sappa. Rivina püsida võimatu… Tallinna tipptund. Veidi sõelumist ning jõuame Koplisse. Silmad skännimas erinevaid hoove. Lõpuks avaneb vaatepilt, mida olime ainult ebareaalses showmaailmas näinud… Pabahhhh! Stance‘i häire! Palun püüdke mind kinni, kohe minestan! Ja seal me kohtusimegi esimest korda päriselt, tavaolukorras. Eemal teistest autodest, ilusatest tüdrukutest, hõljuvast suitsust, värvilisest valgusest… kõik oli seekord reaalne. Fiesta seisis oma parkimiskõrgusel. Stance põhjas, otse põhjast!
Hoiatan kohe ette ära, et piltidega ma seekord tagasi ei hoia. Ei suuda lihtsalt. Kui eelnev lõik tiba segaseks jäi, soovitan lugeda paar kuud tagasi ilmunud HTG CustomShow ning Toyota Supra’st kirjutatud postitusi. Kes siiski ludri on ning internetist sisukokkuvõtet nõuab, siis lühidalt: auto omanik on pärit Soomest. Nimeks Sami ning Lowlifer sai temaga sõpradeks HTG CustomShow’l, kus ka tema auto esindatud oli. Kristjan kleepis auto peale roosa Lowlifer’i kleepsu ning mina nillisin fotosessiooni. Just mainitud Toyota Supra on ta talveauto ning eelmainitud Ford Fiesta suvine daily ehk igapäevasõiduk, mis muideks on Tuning.fi projektiauto. Enne, kui detailidesse laskun, veel naudingumaterjali. Kui praegu näpp tatiseks teha ning vastu ekraani panna, siis käiks mõnus “tssssssssss” – vedeliku aurustumise heli…
Käepigistused tehtud, tervitused vahetatud, võtsime suuna Mustamäe poole, et käia enne fotosessiooni pesus. Loomulikult lowliferite lemmikkohas Smartwashis. Sealt edasi juba romula poole. Olgu öeldud, et liiklus oli ikka megatummine sel kellaajal. Nii Sami kui ka Timo mainisid, et Eesti liiklus on väga veider. Kõik proovivad teineteist rammida ning kollane tuli tähendab seda, et nüüd tuleb parempoolne pedaal põhja litsuda. Õnneks seekord pääsesime eluga. Kurb oli aga see, et väravad olid meie kohalejõudmise hetkeks juba suletud. Ega siis midagi, väravaesine kõlbas meile samuti ning ehk kõlbab ka teile.
Valvuri Muki vaatas pealt ning Sami andis autole veel viimast lihvi. Kõik valmis, asusime Kaspariga plõksima. Ilmselt oli auto nii vägev, et peale esimest viiteteist minutit hakkas Kasparil paha. Diagnoosiks stance‘i üledoos. Õnneks pidasin mina vaevu läbi raskuste vastu ning suutsin selle annuse tervenisti endasse imeda. Järgmine päev olid muidugi tõsised võõrutusnähud, aga see selleks. Nagu getole kohane, narkoäri õitses ning aegajalt sõitsid kahtlased autod mööda. Üks vend käis isegi uurimas, et mis siin toimub. Pildistada sain täpselt nii kaua, kuni uuesti vihma hakkas kallama. Peale kiiret koosolekut kaasosalistega – Sami, Sami tüdruku, Taneli ning selleks hetkeks kohale jõudnud Kristjaniga, jõudsime otsusele, et tõmbaks teise doosi stance‘i veel endale sisse, aga kuskil vähe kuivemas kohas. Võtsime suuna Sossi bowlingusse. Vihm tegi olukorra huvitavaks. Märg ja äsja vahatatud auto on ju omamoodi ilus. Terve kere kaetud pisikeste veepiiskadega, mis fotogurmaani jaoks lisab pildile omajagu värskust.
Spec-list on üsna pikk, kuna tegemist täieliku näituseautoga. Nagu enne mainitud, on see Ford Fiesta Soome tuuninguajakirja Tuning.fi 2012 aasta projektiauto ning temast on veebruarikuu numbris ka mitmeleheküljeline artikel. See on ka põhjus, miks meie kirjutis nii hilja ilmub. Varem ei olnud meil selleks luba.
Mootoriks 1,6-liitrine turbodiisel, mis on õrnalt järele aidatud chip’i abil. Auto on üle värvitud Panther Black tooni. Laiade velgede ära mahutamiseks on koopad 20 mm laiemaks rullitud/tõmmatud. Auto on väga stiilipuhas. Liigagi, et uskuda juttu Fordi tehasestangedest. Selle peteka taga on minu jaoks üsnagi meelepärane teguviis. Kõigepealt on autol küljes OEM ehk Fordi enda sportlikumad stanged, küljekarbid, antitiib ning tagumine difuusor. Esi- ja tagastanges on ära silutud kõikvõimalikud nõksud, jooned ja augud. Minema on “visatud” udutuled ja helkurid. Küljekarpidest on eemaldatud tungraua augud, katuselt antenn ning kapoti pealt aknapesu düüsid. Eemaldatud on ka auto märgid ning tagumine kojamees. Ühesõnaga tehtud on kõik, et auto oleks võimalikult sile, ümar ning puhas “võõrkehadest”. Sellel tegumoel on oma nimetus – clean style. Üksikud detailid on kaetud carbon‘iga, näiteks peeglid.
Kui auto on väljast üsna tagasihoidlik, siis interjööriga on absoluutselt teised lood. Soome firma Verhoomo on kaunistanud auto sisu roosa ja kreemika nahaga. Istmete keskosadel on kasutatud teemantõmblust. Tagumised istmed on autost välja tõstetud ning selle asemel on sile põrand, kus sees on õhkvedrustuse paak, kompressor ning muusika. Minu jaoks kirsiks tordi peal on poleeritud poolpuur juhi selja taga. Show autole kohaselt ei ole puudust ka helitehnikast. Tegemist Ground Zero demoautoga.
Auto on noppinud mitmeid poodiumikohti erinevatelt näitustelt.
“Maasikateks” auto all on veljed. Täielikult taastatud kolmeosalised OZ Futura’d, mis on 16 tolli kõrged ning 9 tolli laiad. Randid poleeritud, sisud värvitud magenta tooni ning kogu kupatus omavahel ühendatud tutikate veljepoltidega. Rehvid velgedel 195/40 mõõdus Dunlop SP9000. Tavapäraste coiloverite asemel on autol Suotech’i ehitatud õhkvedrustus, kus kasutatud ligikaudu 19-liitrist mahutit, universaalseid Slam Specialities Evolution õhkpatju, SMC klappe, Viair 480C kompressorit ning kogu seda kupatust juhib AccuAir E-Level süsteem.
