Kui ma just hiljuti pea aasta ajateenistuses viibisin, oli mul kindel siht vabaks saades kõiki ägedaid autosid pildistada, üritusi filmida ja üldse megapalju korda saata. Ma ei tea, mis minuga juhtus, aga tegelikult on kõik hoopis vastupidi läinud – ei ole mul aega olnud eriti midagi teha. Esimene hobikorras filmimine näiteks oli Soomes NPS Big Meet’il… Absoluutselt terve laupäeva käisin kaamera käes ringi. Vahepeal ainult korra sõin… Isegi söök telliti mulle lauale. Vinget videomaterjali on ohtralt palju ning valmisprodukt tuleb ajapuuduse tõttu alles kaugemas tulevikus. Ehk jõuludeks…
Laupäeval, üsna õhtul juba, kuulsin Kaspari plaanidest Antti Subarut pildistada. Sain ka ise inspiratsiooni mõni auto hoopis “seisva” pildi näol ette võtta. Materjali, mida pildistada, oli tohutult. Tegin vist päris mitu tiiru kogu näituse alale peale. Kandidaate enda peas oli palju ning see nõudis üsna rasket dialoogi iseendaga enne valiku tegemist. Täiesti külmaks jätsid mind Vosseni velgedega tutikad Audid – kes ei oskaks oma autole Vosseneid ja bag’e poest osta? Kindel olin ka selles, et ühtegi Volkswagenit ma ei pildista – on ju meil kodumaal kõige populaarsem platvorm koos BMW’ga. Muidugi ilusaid volkareid oli palju. Väga palju! Näiteks sinine Scirocco mersu velgedega, turbotatud cabrio Golf 1, punane VW Vento Schmidt Modern Line’dega ja VW Transporter T1. Kandidaatideks olid ka b5 kerega Audid. Üks ilusam kui teine. Üheks lemmikuks oli hallikas uus Honda Accord, mis aga samuti väga napilt pildistamisest kõrvale jäi, tänu oma üldisele populaarsusele NPS Big Meet’il. Samuti käisid mul vahepeal mõtetest läbi valge, bag’idel olev Subaru Forrester ning Olari pildistatud kollane banaani Audi. Olid küll ilusad, kuid minu jaoks puudus nendes projektides hing…
Pidage mind nüüd imelikuks, aga elades ise elu, kus iga muudatuse või uue jupi pärast tuleb hullult vaeva näha ning enamus asju kas ise või sõprade abiga teha, ei sümpatiseerinud minule ka autod, mille ehituse taga puudus higi, veri ja pisarad. Ma kindlasti ei väida ja ka ei tea, kas eelnimetatud kahe auto ehitusest just need elemendid puuduvad, aga tol hetkel otsustasin ma midagi südamelähedasemat objektiivi ette otsida. Niisiis nillisin ma päris pikalt ühte Datsunit, mille omanikku ma aga ei suutnud kahjuks kätte saada. Samuti ei suutnud ma ühe uuema Lexuse omanikku üles leida, mis stiili poolest esindas just seda sama punti, keda mina kõige rohkem fännan ehk Royal Origin’i. Suure JDM fännina pidasin ka just seda päritolu üheks mind mõjutavaks faktoriks. Palju meil klubis ikka Jaapani autosid on? Vähe! Palju üldse eestlased armastavad JDM platvormi ehitada? Just stance scenes? Vähe! Seega nähes Soomet kui potentsiaalse pilukate auto põlluna, otsustasin ma just kõige suurema apartmenthoone hoovi astuda ning peo keskel küsida, et kes on selle valge Accordi omanik.
Ilmselt üsna mõistmatu otsus enamuse jaoks. Küll aga mõistsid mind ilmselt kõik kaasas olnud sõbrad, sest nende jaoks oli just seesama masin üks lemmikutest. Kõikide nende ägedate, suursuguste ja rariteetsete projektide vahel. Mind paelus just see, et selle auto näol on tegemist geniaalse platvormiga. Ma ei mõista, miks Eestis ei soovi keegi terve meie Lowliferi meeskonna poolt väga kergelt teenitud heakskiitu saada… Sest ma luban, et kui sa ostad endale vana jaapanlase, mis on kerepoolest sile ja viisakas, paned sinna alla ilusa velje, hoolitsed madalduse eest ning ei jäta tähelepanuta ka fitment’i, siis me lausa ise anume, et sa meie sõber oleksid ning featurepostitus meie esilehel on su jaoks “kandikul” kätte toodud… Kas pole mitte lihtne viis tähelepanu ja ägedaid fotosid saada? Sellest ju enamus autot ehitades suuremal või vähemal määral mõtleb. Aga ei, ikka ehitatakse Golf’e ja BMW’sid… Mitte et viimased kuidagi kehvad oleksid, kuid üldise heakskiidu nimel tuleb ikka tohutult vaeva näha, kui kasvõi postituse peategelase Honda Accordiga.
Nüüd ka lõpuks pisut autost endast. Accord on pärit aastast 1992. Toodetud on konkreetne mudel USA turu jaoks. Autot liigutas algselt 2,2 liitrine SOCH tüüpi mootor, millel 125 hobujõudu. Artikli ilmumise hetkeks on Accordil juba 2,2 liitrine VTEC tüüpi mootor, millel aga juba 200 hobust.
USDM’i ehk USA turu jaoks mõeldud autot eristavad Euroopa omast kroomitud aknaliistud ning kerevärvi peeglid ja ukselingid. EDM mudelil on kõik eelmainitud aga musta värvi. Piltidel oleval autol puuduvad udutuled, nende olemasolu on vastupidi jällegi Euroopa mudeleid iseloomustav detail. Parktuled suunatuledes aga ei ole sellepärast, et pop ja noortepärane olla, vaid tänu USDM’i eripärale. Samuti puudub EDM mudelitel piltidelt mittenähtav sinine sisu.
Accord on välimuselt üsna tehasekonditsioonis. Ainukeste tagasihoidlike ja stiilipuhaste modifikatsioonidena võib näha küljeakende tuulesuunajaid ja OEM pre-facelift stangelisa.
Vedrustuseks on BC Racing V1 Extreme Drop kit seeria coilover’id. Extreme Drop kit’i näol on tegemist vedrustusega, mis on just stance’itud autode jaoks toodetud. Lühemad ja jäigemad vedrud ning lühemad amordid, et oleks võimalik auto väga madalaks sättida. Eesmine rattakalle on saavutatud ilma originaalosi modifitseerimata ning taha on paigaldatud Hardrace reguleeritav õõtshoob, mis on veel suurema rattakalde saavutamiseks lühemaks lõigatud.
Ja kui minu eelmisest artiklist võis järeldada, nagu mulle sobiksid ainult kallid originaalveljed, siis päris nii ka ei ole. Kindlasti saan nüüd veljegurude käest “puid alla”, kuid minusilmis ei olegi nii väga vahet, kas tegemist on kallite mitmeosaliste originaalide või vähem kuulsamate üheosaliste fake split’idega. Seda enam, kui ühe originaalvelje hinna eest saab terve jooksu replica’id. Ville on nimelt oma Accordi alla soetanud kallite CCW Classic’ute replica’d ehk Japan Racing JR-10. Mõõtudelt on terve ring 16×9. ET nii esi- kui ka tagasillal on 10. Rehvideks enimlevinud 195/45 Nankang NS2’d.
