Ma vist ei suuda sõnadesse panna seda, kui hea otsus oli mu isal ükskord 88. a Volkswagen Jetta osta. Minu elu ja tegemisi ja huvisid on see tugevalt mõjutanud alates 2008. a novembrist. Just see masin on süüdi mu tehnikahuvi süvenemises ja väga lahedates uutes sõprades-tuttavates.
Algselt nägi ta välja, nagu II põlvkonna Jetta ikka:
Sama aasta lõpus liitusin Eesti Volkswageni klubiga, mistõttu muutus suhtumine oma autosse täielikult. See ei olnud enam lihtne tarbeese, millega mugavalt ringi liikuda. Nägin piltidelt, mida teised nii Eestis kui välismaal olid oma masinatega teinud ja tekkis palju ideid, kuidas võiks enda auto ka “ilusamaks” muuta.
Rattaid ajas ringi 1.6l 53kW mootor:
Esialgu veel suuremaid muudatusi ei teinud. Veel ei kujutanud ettegi, mida üldse võimalik teha on. Kindel plaan oli madalamaks, aga et rattaid võib viltu ajada ja laiale veljele kitsast rehvi panna või et mõni tegelane lõikab katusesse augu ragtop‘i jaoks ja muud sellist, oli alles avastamata. Esimene modifikatsioon oli maki keskkonsooli viimine, tuhatoosi asemele. Algse koha asemel oli vahepeal ise meisterdatud sahtel, aga praegu ainult tühi auk. See iseloomustab mu autot üsna hästi – vaikselt igast otsast midagi teen aga päris valmis pole vist miski. Osalt seetõttu, et autoga igapäevaselt liigun, aga ega kiiret ka kuskile pole auto “valmimisega”. Peaasi, et igav ei hakka… 🙂
Välimusega tahtsin ka midagi ette võtta. Otsisin netist disaintulesid ja muid vilesid, aga õnneks külastasin tihti vwvortex.com’i ja matsin need ideed ruttu maha. Meeldima hakkas hoopis smoke teema. Suunatuleklaasid tellisin Poolast ja esituled võtsin kööki kaasa ja pistsin praeahju – nii sai klaasid ja reflektorid eraldada ja seest siis osad pinnad mustaks värvida. 
Järgmiseks läks VW märk ka musta värvi, et üldpilti veel tumedamaks teha. Tagatuled lakkisin tagurdustule ümbert punaseks, aga päikese käes see laki toon kadus miski paari kuuga. Vaikselt otsisin kevadele mõeldes valuvelgi ka, ei teadnudki mida tahta, kuni vwklubiline Allar päris hea müügikuulutuse jagas ja ma paari päeva pärast veljed ära tõin. MSW 13″ kärgveljed… hakkasid väga meeldima ja suunasid ka edaspidiseid ideid velgede suhtes.
2010 aasta suve lõpuks oli piisavalt infot kogutud, et alustada mootorivahetusega. Otsest põhjust selleks ei olnudki… karburaatoriga ei viitsinud enam jamada ja mootori sain juba tükk aega varem ülisoodsa hinnaga ja üsna komplektselt. Kuigi enamik vajalikke osi sain mootoriga kaasa, ajasin ülejäänud asjad kuskil poole aastaga üle vabariigi kokku. Enne uue mootori peale panekut tegin veidi roostetõrjet ka põhja all. Ühtegi läbivat auku polnud ja enamikku põhjast kattis tehases pandud mastiks! Vahetasin ka CE1 elektrisüsteemi CE2 vastu, mille tulemusena pidi näiteks suunatule/kojameeste kangid ja tulede pealüliti ära vahetama. Juhtmestik on kokku pandud 5 erineva auto juhtmetest. Bensiinipaak Golf 3 pealt, pump Passatilt ja nii edasi. Aitäh VW inseneridele, et nii lihtsad ja ühte masti komponentidega autod tegite! Uueks jõuallikaks 1.8 66kW monopritsega mootor, mis osutus üllatavalt korralikuks ja liigub päris hästi.
Mootoriga sain kaasa Golfi summuti, mis lõppes kõveralt kuskil pagasniku keskel. Selle asemele otsustasin töö juures miski sobiva toru keevitada, aga oh seda õnnetust… ainus sobiv variant oli 3″ jämedune ja roostevaba. Vaatasin-uurisin seda ja õnneks tundus peenem ikka, kui mingid päris sportivnõi ämbrid mida tavaliselt Calibrade alt leida võib, seega läks käiku. Ülemus / onu ütles veel naljaga, et poleeri ära ka. Tehtud.
Juhtmestiku vahetus nõudis veel ka uuema tüübi spidomeetriplokki. Nendega mul täitsa oma teema juba. Sõitsin uue mootoriga ilma spidoploki elektrit ühendamata ja ei teadnud, et siis aku ei lae. Sain abivalmis klubiliselt Peetrilt ühe teise klubilise vihje peale (et tal äkki on tahhomeetriga variant isegi) laenuks kellaga versiooni. Vahepeal üritasin osta omale teist plokki, aga müüja saatis vale, vanema tüübi spidoploki. Aga siis ühel päeval tuli Pets kogunemisele tahhomeetriga spidoplokk käes, raatsis ikka mulle müüa selle. Tükk aega olin sellega jube rahul, kuni avastasin, et üks klubiline võttis oma 16v mootori doonoriks ostetud masinalt maha DIGIFIZ’i. Kirjutasin sõrmede värisedes talle ja küsisin müügihuvi kohta. Mõni aeg hiljem oli see minu – 8000rpm näiduga (ehk haruldasem veel kui 7k näiduga) digitaalne juhi informatsioonikeskus. Sellega seoses müüsin veel eelmise tahhomeetriga ploki “õigele omanikule” tagasi, mis klubi kogunemisel kohe ta kiire tegutsemise järel auto külge jõudis. Ja mitte ainult…
Nagu pildilt näha, siis aasta 2011 oli täiesti ulme. Siiamaani pole kohale jõudnud vist, mismoodi mul vedanud on. Lühidalt kokkuvõttes ajasin selle suvega kokku asjad nagu: Digifiz, BBS RM veljed, Jetta GTX’ist pehme armatuur ja pagasniku tumedad polstrid, 89.a GTI pealt tumedad uksepolstrid, musta värvi salongivaibad ja 4 sirge kodaraga rool, keskkonsooli asendasin mk3 omaga ja mõne õlle eest sain veidi taastamist vajavad GTI esiistmed ka. Interjööriga on päris pikaks ajaks nüüd tegemist. Armatuur vaja Digifiz’i jaoks kohandada, keskkonsooli ehitus lõpetada ja sada muud asja veel. Eespool jäi mainimata üks kohustuslik muudatus, nimelt sõidukõrgus pole ka tänu Rokkor’i coilover‘itele enam päris endine:
Selle ning üleelmise foto eest tänan head sõpra ja kolleegi (@Lowlifer) Kristjanit. Palju muu eest ka.. Just tema, Allar, Siim ja paljud teisedki autoinimesed on hea näide sellest, kuidas taoline hobi täiesti võhivõõraid inimesi omavahel kokku toob. Tihti öeldakse, et autot ehitad ju enda jaoks, mitte teistele. Minu arvates pole see päris tõsi, otsused teen jah ise, aga minu sõbrad ja tuttavad on mu nägemust autode “ehitamise” suhtes väga palju mõjutanud. Vahel on hea, kui ka keegi teine su auto arengu üle mingil põhjusel rõõmustab ja sa ise kedagi teist nõu ja jõuga aidates täpselt sama kogeda.
Aasta 2012 tuleb väga põnev. Plaanis on nii palju asju, et tervest aastast jääb kindlasti väheks… peale sisu tegemise vaja veel RM’id korda teha ja kui aus olla siis midagi on veel kapotialusega ka plaanis, iseasi kas siis vähemal või rohkemal määral. Selle osa alustamiseks tõin omale ühe 16 klapiga 2.0 mootori detsembri lõpus, ilma juhtmestiku, aju ja pritsepeata. Samas nii palju tahaks uueks aastaks lubada, et neid ma omale ei otsi ka, proovin mootori muul viisil pöörlema panna. Üritan vaikselt tegutseda, aga samas ka midagi ära teha. Teistele soovitan sama – võtke vabalt!
Paljud modifikatsioonid ja tegemised jäid loomulikult mainimata. Kellel huvi, siis neid näeb mu auto galeriis: siin.