Enne kui ma pikemalt autost jutustama asun, pean kohustuslikuks mainida, et see auto on tasemelt nagu Markko Märtin rallimaailmas. Ralli ei pruugi kõigile meeldida, aga see ei muuda fakti, et mees on omal alal maailmatasemel. Paveli Toyota Celsior on oma ekstreemsuselt, stiililt ja ehituskvaliteedilt just täpselt nii hea, et eksisteerida võrdselt kasvõi teiste omasuguste seas VIP stiili kodumaal Jaapanis ja häbisse mitte jäädes. Sama ei saa öelda enamuste siit blogist läbi käinud kodumaiste autode kohta. Meil on küll ägedaid autosid, aga arenemisruumi veel kõvasti. Seega kuldsed sõnad – „Don’t hate the player, hate the game!“
Märkimisväärne on see, et kui mina, üks Lowliferi klubi moderaatoritest algusest peale, alustuseks coiloverid oma autole ostsin ning häbiväärsed paarkümmend millimeetrit madaldust keerasin, oli too mees juba bagidel. Dakota Digital juhtimine, UAS õhkpadjad, BC Racing coiloverid (amordid) ja Work Varianza D3S 19 tollised veljed. See hetk, kui Lowlifer sündis ning mina hädisele madaldusele õhkpeened flantsid fitmenti parandamiseks lisasin, oli Pavel uuesti coiloveritel.
Ja see lihtne fakt, et bagidelt mindi üle uuesti coiloveritele ning nüüdseks ka väiksematele velgedele, ei olnud ilma põhjuseta. Esiteks oli soov juba madal auto veel madalamaks saada. Teiseks, kui VIP maailmas eksisteerib kaks suunda, USA ja Jaapan, siis Pavelil oli kindel siht liikuda Jaapani VIP scene suunas. Mis lahti seletatult tähendab static vedrustust ehk coilovereid ja isegi Lowliferi rahva jaoks ekstreemselt madalaid autosid.
Proovisime Paveli auto alt fotovälguga valgust läbi lasta… Ei õnnestunud! Ja ei tee nalja, nii see oligi! Kokku kaks päeva käisin ma seda autot pildistamas. Esimese päevaga ei saanud isu täis ning kohati jäi kripeldama, et tahaks veel ja tahaks valges. Pimedas lihtsalt ei olnud võimalik auto kõiki ägedaid nurki üles leida. Seega saime uuesti kokku ning tegime pilte juurde. Ka mõned sädemetega pildid sõidu pealt. See on lihtsalt ebareaalne, kuidas see auto mööda maad lohiseb. Ma usun, et köie otsas asfaltil lohistatav paat teeb umbes sama häält.
Kuna VIP stiil ehk Bippu on siinse lugejaskonna jaoks üsna uus ja tundmatu nähtus – ainult Pavel Eestis, siis kirjutan võimalikult lühidalt juurtest.
Yakuza on Jaapani suurim organiseeritud kuritegevuslik grupeering. Tegelevad nad absoluutselt kõigega, mis on vähegi kriminaalne. Nagu ikka iseloomulik sellistele rühmitustele, sõideti varem suurte, luksuslike ning uhkete Euroopast pärit autodega, mis varustatud kõikvõimalike limusiinidele iseloomulike lisadega. Enimlevinud oli Mercedes-Benzi S-klass. Yakuza luksussedaanid olid pea alati musta värvi ning selle järgi võis kindlaks teha, et tegemist ei ole lihtsate poistega. Ühel ajahetkel polnud tavainimesel enam võimalik Jaapanis osta musta S-klassi mersut.
Selline pop-iidoli efekt tegi Yakuza elu väga keeruliseks. Polnud võimalik enam nähtamatuks jääda ning sellest lõikasid kasu ka politseinikud. Olukorra parandamiseks võeti kasutusele Toyota ja Nissani sedaanid, mida leidus linnapildis oluliselt rohkem kui BMW või Mercedese mudeleid. Autode sisustamisel ning välisel täiustamisel võeta malli Euroopa limusiinidelt.
1990’datel hakkasid Jaapani politseivõimud avaldama tugevamat survet kiirteel kruisivatele Osaka autoentusiastidele. See tekitas liikumise, kus sportautod vahetati suuremate sedaanmudelite vastu, et vähem silma paista ning nende täiustamisel võeti malli Yakuzalt. USA VIP scene viljelejad võtsid omakorda malli Jaapani autoentusiastidelt.
Mis iseloomustab VIP stiili? Tegemist on Jaapanist pärit suurte, luksuslike ja keskmisest rohkem maksvate tagarattaveoliste autodega. Varustatud kallite, laiade rantidega ning enamasti mitmeosaliste velgedega. Üldiselt on offsetid väiksed ja ratta külgkalded viimastel aastatel (negatiivselt) suured. Ekstreemne madaldus ning väga madala profiiliga rehvid. Mootorid suurekubatuurilised ja võimsad. Väljalase lärmakas – straight pipe. Toonklaasiring või autokardinad. Kõikvõimalikud limusiinidele iseloomulikud lisadetailid nii eksterjööris kui ka interjööris.
Pavel ostis Lexuse 2010. aastal. Juba ostes oli selge, et tuleb VIP. See stiil ahvatles just tänu oma unikaalsusele ja ekstreemsusele. „Kui nemad suudavad, siis miks mitte mina?“
Tegemist on Lexus LS400 UCF20 mudeliga, mis pärit aastast 1998. Edasi lohistamas seda massiivset keret 4-liitrine V8 mootor, millel kasutusel VIP stiilile kohaselt straight pipe väljalase. Kui pealtnäha on autoga pigem vähe tehtud, siis välimus on petlik. Auto sõidukõrgus on hetkel 0mm (lugesite õigesti!!!) ning selle saavutamiseks on modifikatsioone tehtud palju. Kõrgemale on tõstetud: mootor 3.5cm, tänu ümberehitatud eesmisele alusraamile, käigukast, tagumine diferentsiaal 4cm võrra, bensiinipaak. Muudetud on ka tagumist alusraami ning kütuse- ja pidurivoolikud on ümber paigutatud. Ja selleks, et rattad üldse ringi käiksid, on rattakoopad seest lahtiseks lõigatud.
Veljed on pärit OZ tootevalikust ning mudeliks Futura. Tegemist kolmeosaliste velgedega, millede läbimõõduks 18 tolli. Esimesed 10 ning tagumised 10.5 tolli laiad. Nii ees kui ka taga on ET11. Veermikus on kasutusel eritellimusena soetatud BC Racing coiloverid ja komplektis olnud vedrude asemele sobitatud ekstrajäigad SWIFT coiloveri vedrud. Vedru jäikuseks ees 34kg/mm kohta ning taga 30kg/mm kohta. Rehvideks Nankangid. Ees 215/35 NS2 ja taga 245/35 NS20. Camber ehk ratta külgkalle on ees -15 ja taga -18 kraadi. Esisillas on STUDIO camber plaadid, 4cm lühemaks tehtud käändmikud ning ka lühemaks tehtud ülemine control arm. Tagasillas on reguleeritavaks tehtud camber, toe ja caster armid ning 2cm madaldust lisavad drop plated.
http://ca.autoblog.com/2011/09/06/vip-style-deeply-rooted-in-organized-crime/